Selleks korraks kõik

Esmaspäeva esimestel tundidel triivis kuid kestnud valimistrall sadamasse ning Eesti võib saada esimese naispeaministri. Arvestades, et meil on esimene naispresident, on see omamoodi suur samm meie poliitikas. Rääkimata sellest, et Kaja Kallase juhitud Reformierakond tegi valimistel erakordse tulemuse.


Kuid nüüd on saabunud argipäev ja esimesed 100 päeva tahavad alustamist. Milline koalitsioon olema saab, ei oska veel täna keegi öelda, kuid selge on see, et inimeste tähelepanu selles suhtes on kõrgem kui varem. Nii mõnigi tõdeb, et hakkab näpuga valimislubadustes järge ajama. Ilmselt raugeb jõud küll aasta lõpuks, kuid see ei tähenda, et mandaadi saanu võiks end riigikogu toolides vabaks lasta.

Hall argipäev on saabunud ka meie maakonda. Nii peame tõdema, et igapäevaselt Jõgevamaal elavat inimest riigikokku ei saanudki. Pelgalt üks meie muredega kursis olev inimene asub järgmisel neljal aastal maakonda esindama. Kuid seda on ilmselgelt liiga vähe.

Tuleb tõdeda, et peibutuspardid ja maakonnaülesed inimesed tegid siin meie inimestele pika puuga ära. Kuid kannatavad ikkagi needsamad siin elavad kodanikud, kelle hääl nüüd riigis nii kõvasti ei kõla kui võiks. Jääb vaid loota, et värsked parlamendisaadikud näevad muude probleemide kõrval ka väiksemate omavalitsuste probleeme ja oskavad need selgel häälel välja öelda. Ning midagi muutuks enne, kui uued valimised tulevad.

Jääb vaid loota, et saadikud ei kaugene oma valijast ja teevad parlamendis mõistlikke otsuseid. Sest just selleks me nad ju sinna valisimegi.

blog comments powered by Disqus