Tänavusel kolmekuningapäeval seitsmekümneaastaseks saanud mees jätkab ettevõtluses tänaseni ning lisaks sellele aitab kaasa kultuurielule. Sageli võib Jüri Krafti kohata Kasepää vallas oma sünnikodus ja lapsepõlvemail.
Vestlesime Jüri Kraftiga Tallinnas Narva maantee 7a asuvas büroohoones, mille üheks omanikuks ta on ja kus asub ka tema üsna tagasihoidlik kabinet.
Mis teil elus veel tegemata on?
Plaane on palju. Olen aga mõneti ebausklik ega taha kavatsusi enneaegu ette kuulutada. On piinlik, kui ennast kiidan ja hiljem asjast midagi välja ei tule.
Ühe poolelioleva ettevõtmise siiski avalikustan. Teeme koos ajakirjanik Juhan Aarega dokumentaalfilmi ?Eestlased Kremlis”. Kaheksakümnendate aastate lõpul ja üheksakümnendate algul mõjutasid eestlased üsnagi oluliselt maailma poliitilist kaarti. Nad olid tollases Nõukogude Liidus laulva revolutsiooni eestvedajateks.
Teie elutee algas 1935. aastal Pätsi-aegses Eesti Vabariigis Peipsi ääres Kasepää vallas. Kui kaua on Teie esivanemad selles omalaadses piirkonnas elanud?
Mu emapoolsed esivanemad olid Kasepää valla põliselanikud. Legendi järgi saanud isapoolne suguvõsa alguse nii, et üks lesknaine saabus välismaalt oma pojaga Kasepääle. Seegi oli mitu sajandit tagasi.
Olin nelja-aastane, kui mu isa suri. Koos ema ja vennaga hakkasime elatist teenima aedvilja kasvatamisega. Kaheteistaastaselt käisin esimest korda üksi aiasaadusi müümas Jõhvi, Narva ja Kohtla-Järve turul.
Kolmeteistaastaselt sõitsin esimest korda Leningradi Kuznetsi turule. Turul kaubeldes õppisin raha lugema, tekkis põgus huvi majanduse vastu. Mõneti selle mõjul asusin 1954. aastal õppima Tartu Ülikooli majandusteaduskonda. Olen ikka arvanud, et kes tahab elus midagi ära teha, peab omandama kõrghariduse.
Te kannate Sangaris õmmeldud päevasärke. Selle ettevõttega on Teil pikaajaline ja lausa isiklik seos. Räägime sellest täpsemalt?
Pärast ülikooli lõpetamist töötasin Tartu Linna Täitevkomitees ökonomistina. Lugesin ajalehest kuulutust, et õmblusvabrik Sangar vajab asedirektorit. Otsustasin kandideerida ja minu kandidatuur osutus sobivaks. Kommunistlikku parteisse ma tollal ei kuulunud. Sellele kohale sobisin ilmselt põhjusel, et tundsin täitevkomitees töötades Tartu majandusolusid.
Mõned kuud hiljem määrati mind Sangari direktoriks, sest kõrgemad ülemused vabastasid eelmise direktori ametist.
Tollases Sangaris töötas 900 inimest erinevates Eestimaa paikades: Tartus, Tõrvaveres, Rõngus, Elvas, Otepääl jne. Algul olid vabrikul plaani täitmisega tõsised raskused, mistõttu firmat sarjati korduvalt Tartu pilalehes, mis rippus kohviku Säde aknal.
Kolme aasta pärast hakkas ettevõte plaani täitma. Töötulemusi parandas ka hoolitsemine töötajate eest. Korraldasime töö nii, et nädalavahetused oleksid vabad, avasime ettevõtte peahoones juuksurisalongi ja kohviku jne.
Tugevad sidemed on mul ka praeguse aktsiaseltsiga Sangar, kus olen nõukogu esimees.
Pärast üheksat tööaastat Tartus kutsuti Teid Tallinna Vilhelmine Klementi nimelise õmblustootmiskoondise direktoriks. Kuidas mõjus Tartust Tallinna tulek?
Ühest kohast teise elama asumisel on kõige olulisem ikka kohanemisoskus. Algul näis Tallinn mulle tõesti suure linnana, mis ükskõikne nii omade kui ka uustulnukate suhtes. Uue miljööga andis harjuda. Et Tallinnas kellelegi korda minna, pead end ise maksma panema, ennast tõestama.
Endise Tartu linnapea ja praeguse majandusministri Andrus Ansipi esinemised mulle meeldivad. Ta on võimekas juht, kes lennult probleeme haarab ja loodetavasti majandus- ja kommunikatsiooniministrina hakkama saab.
Milline on Teie hinnang tänasele Eesti majanduselule?
Olen aastakümneid olnud tegev tööstuses ja kommenteerin ennekõike seda valdkonda. Praegu on Eesti tööstuses rakendatud 131 000 inimest. Nende keskmine palk on 4000 kuni 5000 krooni. Põhjusel, et mitmed ettevõtted valmistavad toodangut välismaa koostööpartneritele, pole võimalik keskmist palka tõsta. Siis esitatakse tellimusi teistesse riikidesse, kus tootmine odavam.
Minu arvates tuleks aga tõsta tulumaksuvaba miinimumi. Pakun välja idee tõsta kolme aastaga tulumaksuvaba miinimumi 4000 kroonini. Eelarve saab siis küll kannatada, kuid nii loome tugeva tööstuse.
Eestis on raskusi ka välisturu leidmisega tööstuse toodangule. Välisturu leidmine on probleem, millega peaksid tegelema kõik poliitikud.
Kas aastatel 1977-1989, kui Teie olite kergetööstusminister, kaubale turu leidmisega probleeme polnud?
Sotsialismi ajal oli moesõnaks defitsiit ja nii võib arvata, et turgudel tunti kaupade vastu alati huvi Tegelikult olid umbes kümneaastased perioodid, kus kord oli huvi toodangu vastu suur, siis jälle tagasihoidlik. Majanduselu kulgeb ikka mööda hüperboole.
Kuidas oli tööpuudusega ajal, kui Teie olite suurettevõtete juht ja minister?
Tööpuudus on tõsine probleem. Vajutame aga liiga sageli sotsiaalsele pedaalile. Mõtleme, kuidas töötuks jäänuid hinges hoida. Kahjuks ei taha mitmed sellised inimesed enam tööd teha. On vaja stiimulit, kuidas neid inimesi mõjutada uuesti tööle hakkama. Mure on igatahes tõsine.
Mul on Kasepää vallas talu, kus olen pidanud sageli sulaseid vahetama. Lihtsalt ei taheta tööd teha.
Olite 28 aastane, kui saite Sangari direktoriks. Kuidas suhtuvad Teie mõtetesse, mis võrdlemisi kriitilised, nüüdisaja noored majandusmehed?
Mõnigi kord ei taheta minu arvamust kuulda võtta. Paar aastat tagasi esinesin aga ajalehe Äripäev korraldatud konverentsil, kus mu juttu huviga kuulati. Konverentsi korraldajad said kiita, et mind esinema kutsusid.
<P align=justify>Koduvallas Kasepääl olete kaasa aidanud mitmete ürituste kordaminekule, rahvamaja ehitamisele, lasteaia avamisele, vanausuliste palvela renoveerimisele. Kuidas aga Teie hinnangul üle-eestilises mastaabis mõistetakse Peipsi piirkonna omapära ja unikaalsust, regiooni elanike vajadusi?Kui olin valitsuses minister, koostati Peipsi piirkonnale kaks arengukava, mis paraku jäid ellu viimata. Ka mitmed tänapäeval valminud plaanid on paberile jäänud. Mööda Peipsi äärt kulgeb Euroopa Liidu idapiir. Kas me peame tõesti kutsuma Brüsselist vaatlejad, kes ütleksid, et Peipsi äärne ala peaks natukene teistmoodi välja nägema. Potentsiaali ja arenguvõimalusi sellel piirkonnal ju on. Usun, et Peipsiääre arenguks pakub uusi lahendusi ettevõtlik Jõgeva maavanem Aivar Kokk.
Kas Peipsi äärde ehitada reisi- või kaubasadamad?
Tuleks analüüsida, milliste kuludega sadamaid ehitada. Minu arvates on sadamat odavam ehitada Omedusse. Mustvees tuleks sadama ehitamiseks väga palju rannaäärseid töid teha, ehitada sildu jne. Mõistagi sõltub sadama ehitamise vajadus kaubandusest. Näiteks mööda Peipsit võiks Venemaalt Eestisse puitu, liiva ja graniiti tuua. Olen sellel teemal ka Pihkva oblasti juhtidega läbirääkimisi pidanud. Tartu jõesadam vedas 32 aastat Pihkva oblastist ehitusliiva, mistõttu see sadam väga tugevasti arenes. Mõistagi oleks vaja Eestimaa kaupu, mida soovitakse osta Venemaal.
Mis ajendas Teid Kasepää vallas asuvas talus kasvatama just lihaveiseid?
See on filosoofiline küsimus. Ma mõtlen, et lihaveised on ürgsed ja tugevad loomad ja nendega tegelemine annab kindlameelsust. Põllumajandustootmine sai alguse nii, et saime vennaga tagasi esivanematele kuulunud maa. Algul hakkasime kasvatama piimakarja. Üks tuntud põllumees ütles, et piimakarja kasvatamine on küllaltki vaevarikas, on vaja tööle võtta veterinaare ja zootehnikuid. Kaks miljonit pidanuks kulutama seadmetele. Nii otsustasin hakata kasvatama lihaveiseid.
Kraftid on üldse üks mõjukamaid ja tegusamaid suguvõsasid tänases Eesti majanduselus. Tuntuim Kraft on Teie vennapoeg Vahur Kraft, Eesti Panga president. Kes veel kuuluvad Teie peresse?
Mu abikaasa on arst. Poeg Gunnar on Sangari juhatuse esimees ja elab koos perega Tartus. Temaga arutame sageli tööalaseid probleeme. Olen olnud 41 aastat Eesti kergetööstuses ja andnud sellele valdkonnale suure tüki oma elust. Soovin, et mu elutöö säiliks. Kõige parem meel on mul sellest, et poeg seda edasi viib.
Poeg Märt on siseministeeriumi kantsler. Lapselapsi on mul kokku viis.
JAAN LUKAS
