Möödunud reede lõunast pühapäeva õhtuni Tabivere Vabaajakeskuses kestnud teatrimaratonilt ehk kaheksandalt üle-eestiliselt külatetrite festivalilt lahkus peapreemiaga Salme Vallateater Saaremaalt. Tabivere vallavalitsuse poolt esimest korda välja antud Mari Möldre nimelise preemia sai sama trupi liige Kalmer Poopuu, kes on ameti poolest Salme vallavanem.
Kui aus olla, siis tegelikult lahkusid Salme Vallateater ja selle vallavanemast esinäitleja Tabiverest hoopis ilma auhindadeta: preemiate jagamise ajaks oli kogu saarlaste arvukas esindus juba Virtsu-Kuivastu praami peale jõudnud: järgmisel päeval oli ju tööpäev. Aga küll nad oma auhinnad ükskord kätte saavad.
Hästi läks festivalil Jõgevamaa truppidelgi: Tabivere Harrastusteater sai oma lavastuse “Ameerika mäed” eest ühe laureaaditiitlitest (ülejäänud kaks läksid Tornimäe näiteseltsile lavastuse “Nüüd tulge kuulma muhulast, muhulast” ja Kuusalu näiteringile lavastuse “Latern” eest). Sama lavastuse peaosalised Esta Sokk ja Rein Annuk said näitlejapreemiad. Näitlejapreemiaga tunnustati ka Jõgeva aleviku kultuuriseltsi Vanaveski näiteringi liiget Janek Varblast Tiidu rolli eest lavastuses “Eesti matus” ja Jõgeva Haigla Päevakeskuse teatrijuhti Laile Sukka rolli eest lavastuses “Perspektiiv”. Üldse anti välja seitse näitlejapreemiat, kolm ergutuspreemiat ning kaks eripreemiat: lisaks juba mainitud Mari Möldre nimelisele preemiale ka Palamuse kihelkonnakoolimuuseumi eripreemia, mille said Muhu kalamehed Tornimäe Näiteseltsi lavastusest “Nüüd tulge kuulma muhulast, muhulast”.
Ent laskem nüüd kõnelda asjaosalistel endil.
Maret Oomer, Eesti Harrastusteatrite Liidu kooliteatrite ja koolituse koordinaator, festivali zhürii liige:
“Nagu kutselised teatridki, nii püüavad ka harrastustrupid käsitleda teemasid, millest me iga päev mõtleme ja kõneleme ning mille pärast südant valutame. Pole siis ime, et kõige mängitavamaks autoriks kujunes siinsel festivalil hea sotsiaalse närviga Andrus Kivirähk. Omamoodi avastuseks oli kadunud Dajan Ahmeti poolt Jaan Võõramaa pseudonüümi all kirjutatud näidend “Mamma”, mida mängisid koguni kaks truppi.
Eriti hästi haakusid materjal ja trupp neil puhkudel, kui oli leitud oma kandi elust kõnelev tükk, näiteks kui saarlased mängisid Smuuli ja Uustulndi. Ja kui kutselised teatrid peavad kõik tükid mängitud saama teatrikoolist tulnud siledate poiste-tüdrukutega, siis harrastustruppidest võib leida äärmiselt värvikaid karakternäitlejaid, kes mängivad sisuliselt iseennast.
Mari Möldre, kelle nimelist preemiat tänavu esimest korda välja anti, oli väga suure energiaga, väljendusrikas ja hiilgava improviseerimisoskusega näitleja. Ses mõttes läks preemia täiesti õigele inimesele — Salme trupi liikmele Kalmer Poopuule, keda saime näha kahes üsna erinevas rollis.”
Sven Heiberg, Endla teatri lavastaja, festivali zhürii liige:
“Siinsete lavastuste paremikku võis julgelt hinnata kutseliste teatritega võrdsete kriteeriumide alusel: need pakkusid tõelise teatrielamuse.
Peapreemia saanud Salme Vallateatri “Kalevipoeg” oli väga terviklik, dünaamiline ja visuaalselt väljapeetud lavastus — vaatamata peaaegu olematule lavakujundusele. Hea teater ei vajagi tegelikult papist seinu, kõige tähtsam on sõnum.”
Anne Aunap, Tabivere raamatukogu juhataja, festivali zhürii liige:
“Mina austan iga taidlejat, kes julgeb lavale minna. Kohalik kultuurielul oleks aga minu meelest midagi olulist puudu, kui teatrit ei tehtaks.”
Margus Mankin, Suure-Jaani kultuurimaja näiteringi näitlev lavastaja, tavaelus metsandusettevõtja:
“Kui ma ütleksin, et harrastusnäitlejad lähevad lavale mingitel üllastel missioonitundlikel kaalutlustel, siis ma valetaksin. Lähevad ikka puhtast edevusest, aga pole halb. Mulle isiklikult meeldib urgitseda inimese hingeelu kallal, seepärast eelistan ma lavastada tõsisemaid tükke. Head komöödiat teha ongi tegelikult raskem kui tõsist tükki. Festivalidelt saab alati häid ideid tulevasteks tegemisteks.”
Reine Koppel, Mareti osatäitja kultuuriseltsi Vanaveski lavastuses “Eesti matus”, tavaelus sordiaretaja:
“Teatriinimesed ütlevad, et teine etendus läheb alati kõige kehvemini. Ja meie mängisimegi “Eesti matust” Tabiveres teist korda. Mõni ime siis, et aed ümber kukkus ja rekvisiidid alati õigel kohal polnud. Näiteks siis, kui kohvikannu ja viinapudeliga lavale tulin, selgus, et tasse ja pitse polegi veel laual. Esimene mõte oli: kui karp nendega bussi ununes, siis on küll jama! Õnneks oli see siiski lava taga. Aga see teatritegemise just huvitavaks muudabki, et iialgi ei lähe asjad samamoodi kui eelmisel korral.”
Terje Jaakson, kass Koška Ivanovna osatäitja Abja kultuurimaja näiteringi lavastuses “Kaks vahtrat”, tavaelus õpetaja:
“Harrastusnäitlejate seltskond on superseltskond, umbes nagu üks suur pere. Meie trupp kutsubki end perekond Jolleriks. Näitlemine meeldib mulle sellepärast, et see annab mulle võimaluse teha asju, mida ma päriselus ei teeks, võimaluse oma tavalistest piiridest välja minna.
Tänu teatritegemisele on mu silmaring kõvasti laienenud. Möödunudaastase lavastusega “Mägede iluduskuninganna” käisime tänu Jaak Alliku vahendusele rahvusvahelisel harrastusteatrite festivalil Venemaal Samara oblastis Pohvistnevos. See oli vapustav kogemus. Pärast mullust Riidajal toimunud külateatrite festivali avaldaski zhüriis olnud Jaak Allik arvamust, et külateatrite festival hakkab tükati harrastusteatrite riigifestivalile “ära tegema”, vaatamata sellele, et esimesele pääsevad kõik soovijad, teisele aga ainult maakondlikel ülevaatustel parimaks tunnistatud.
Mis Tabivere festivali puutub, siis selle korraldajad on teinud kõik selleks, et igaüks meist end siin hästi tunneks.”
Tiina Tegelmann, Tabivere valla kultuurijuht, festivali peakorraldaja:
“Mis harrastusnäitlejatega viga festivali teha: keegi ei virise ega vingu, vaid on kõigest vaimustuses ja kõige eest tänulikud. Külateatrite festivali korraldusteatepulga andsime üle Salme Vallateatrile, nii et tuleva-aastane festival on Saaremaal.”
RIINA MÄGI
