Jaan Kross, Nobeli kirjanduspreemia mitmekordne nominent, on aastal 1960 kirjutanud vallatu, kuigi ka ajastuomase luuletuse ?Asjad, mida ma tahaksin?. Ajastuomase ses mõttes, et muu hulgas soovib autor seal ka, “et iga laud oleks/ elavhõbedaselt erga/ leiduri/ töölaud/ kommunismi kokkumonteerimistsehhis?. Vallatu on see luuletus aga juba algusest peale: “1) Et elus poleks iialgi nii/ nagu on trammis,/ kus istekohad on neil, kel pole seisukohta,/ ja vastupidi.?.
Trammis, nagu teada, on seisukohti alati rohkem, kuigi seal on neid ka jõukohasem muretseda. Kuidas aga kujundad elus oma igakülgselt põhjendatud seisukoha olukorras, kus sul kontrollitud fakte kasutada vähem kui teiste inimeste hinnanguid? 25. oktoobril teatas infoportaal “Delfi? (8: 36), et rahvastikuminister Urve Palo oli ?okeeritud ja solvunud rahvusvahelise diplomaadi soovitusest teha vene keel Eesti Vabariigis teiseks riigikeeleks. Samas oli sõnumi algses versioonis lisatud, et teise ametliku keelena võiks vene keel tulla ministri arvates kõne alla küll.
Kommentaarid selle “uudise? peale olid väga kiiresti enam kui ühemõttelised: soostumine vene keele kui eesti keelega “võrdõigusliku? keelega tähendab üleminekut põhiseaduslikult kakskeelsele riigile ehk koloniaalse lähimineviku põlistamist jne. Järelikult on asjaomane minister loendamatut korda rumal (kommentaarides kasutati märksa kategoorilisemat sõnavara).
Kaasamise ideoloogia“Delfi” teate aluseks oli Kadri Inselbergi intervjuu ministriga ajalehes Tartu Ekspress (25. okt., nr. 8). Solvumist tunnistas minister juba seal, kuid mingist ametlikust keelest riigikeelega rinnutsi oma intervjuus ta ei rääkinud. Sisuliselt viitas Urve Palo Eesti Vabariigi põhiseaduse paragrahvidele 37, lõige 4, 51 ja 52. Need sätestavad igaühe õiguse eestikeelsele haridusele ning asjaajamisele koos võimalusega kasutada sisemiseks asjaajamiseks ka mõnda muud keelt, kui see on paikkondlikult tingitud. Jääb saladuseks, kas minister ütles seda ka faktiliselt, ent siiski ei tohi talle omistada selliseid lauslollusi, mis tal tegelikult puuduvad. Vigu ei saa parandada nende juurdemõtlemisega.
Keegi kavalpea on e-Eesti universumis konstrueerinud ka kaasamise ideloogia. e-Eesti universum pole midagi muud kui Eesti elu internetis keskpunktiga Eesti Vabariigi kohal. Mida kujutab endast kaasamise ideoloogia niisuguse keskpunkti ümber, selle kirjelduse leiab iga huviline aadressilt www.valitsus.ee/?id=4997. Äraseletatult on tema sisuks kodanikkonna integratsioon riigi parema tuleviku heaks. Kõik võivad rääkida kaasa, kuid mitte vabalt, vaid reeglite järgi, isekeskis nõu pidades ja keeles, millest igaüks aru saab.
Ideoloogia alapunkt 3.7 sätestabki, et “Konsulteerimise kestust tuleb pikendada väga mahuka ja kaaluka otsuse eelnõu puhul, samuti seoses riigipühade ja puhkustega?. Järelikult, kui eelnõuks on riigikeel, siis näiteks jõuludest kuni kolmekuningapäevani ei otsustata midagi ja konsultatsioonid lükatakse edasi luterlaste kalendri järgi jaanuari teisele nädalale. Kahe nädala kestes sinnani räägitakse aga selles keeles, mida igaüks mõistab, olgu või kätega.
Riik loodud keele kaitseks
Punkt 4 sealsamas soovitab, et “Kavandame kaasamise kava võimalikult üksikasjalikult?. Alapunkt 1 selle juurde lisab: ?Soovitatav on koostada kaasamise kava?. Kas kõikvõimalikud etnilise ja kultuurilise integreerimise programmid jms. ongi seesama kaasamise kava? Minu äratundmist mööda on lugu lihtsam, sest Eesti Vabariigi kehtiv põhiseadus kinnitab juba sissejuhatuses, et Eesti riik on loodud ka eesti keele kaitseks ja määrab hiljem ära, et meie riigi keeleks on eesti. Arvatavasti oli seda kaasamise ideoloogiat vaja mõnele niisugusele võimukandjale, kes meie põhiseadust ei tunne.
Kontrolligem oma põhiseadust sagedamini! Ja seisukoht olgu püsti, mitte külili. Kui ta on viimast, on meil oma riigi lõhestamine keeltpidi mitte tulevases päevakorras, vaid juba käes. Siis on ka Urve Palol liiga hilja “koguni solvuda?. Igatahes passikontrollis nõutakse kodakondsuse asjus seisukohta kohe.
PEETER OLESK
