Seenehooaeg kestab ja suurel seenesõbral on omakorjatud “metsaliha” juba ammu laual ja väike talvevarugi purki või sügavkülma pandud. Usinate seenekorjajate arvates peaks rohke riisikate ja teiste sügisseente aeg alles ees olema: vihma tuleb ja vaevalt et öökülm nii kähku metsa alla jõuab.
Suurtes poodides on mitmel moel valmistatud šampinjone ning kuke- ja kännuseenigi pidevalt saada, kuid paljud peavad omakorjatut ikkagi paremaks. Mis sellest, et osta oleks lihtsam ja lõppkokkuvõttes ehk odavamgi. Autokütuse kõrge hind on teinud seenele sõitmise kalliks lõbuks, kuid saadud korjamisrõõm ja värske metsaõhk võib kulutatud kroonid ja aja korvata.
Õiget kohta peab teadma
Sõitsin minagi seenele, kuid pean tunnistama, et korv jäi üsna tühjaks: kõigest viis kukeseent, paar poolenisti ussitanud puravikku ning mõni pilvik. Väikese seenesousti kartuli kõrvale küll sain, kuid pilti tänavusest seenerohkest aastast mitte.
Järgmisel päeval nägin Jõgeva turul suurt seenekuhilat — need olla korjatud sealtsamast Sõõru metsast, kus minagi käisin.
“Seeni on palju, vaja vaid õiget kohta teada. Kes tahab, oskab ja seeni tunneb, neist ilma ei jää. Nii palju kukeseeni kui tänavu, pole juba aastaid olnud. Jätkub soustiks, rasvaga praadimiseks, marineerimiseks, sügavkülma ja müügikski,” pidas Saare vallas Levala külas elav Valdur Luuka kodukandi metsi seenerohkeiks.
“Maanteeservad metsas on tihedalt autosid täis. Kui teiste seeneliste sabas käia, siis pole üle kilo-paari saaki lootagi. Kuigi metsa on palju maha võetud ja need, kes pole seal kaua käinud, ei pruugi oma kunagist seenekohta enam leida ja võivad ära eksida. Mina käin aga küllaltki tihti seenel ja marjul, pealegi on need metsad mulle lapsest saati tuttavad.”
Valduri teada on kukeseente aeg saabunud tavaliselt 10. juuli paiku, tänavu tuli see veidi hiljem. Neid kollaseid seeni on lihtne märgata ja korjamine edeneb jõudsalt. Pealegi pole karta, et nad ussitanud oleksid. Samasse kohta, oma “seeneistandusse” minekuga peab ta tavaliselt kaks päeva vahet, siis saab uue saagi. Vahepeal oli veidi jahedam, siis tuli natuke kauem oodata, kuid muidu on ta neid viis-kuus kilo ikka koju toonud. “Kukeseente aeg hakkab juba läbi saama, aga teised tulevad peale. Võiseeni ongi juba näha,” avaldas Valdur lootust, et rikkalik seeneaeg jätkub.
Selg jäi valusaks
Seeneküllust kiitis ka nädalavahetusel oma koduümbruse metsades käinud Pedja küla elanik Kersti. “Metsaalune lausa kirendab: mitut liiki pilvikud, riisikad, puravikud, kukeseened ja needki, mida ei tunne ega riski süüa. Rohkesti on võiseeni ja kuuseriisikaid, kuid need on juba vanaks läinud ja ussitanud. Seeni sain nii palju, et noppimine ja pangede tassimine võttis selja valusaks,” jäi seenesõber vaatamata seljahädale metsaskäiguga ikkagi rahule.
Aastakümneid Linnumetsast ja Kassinurmest seeni saanud Aapo ütles, et tema seenekohad on tänavu üsna tühjad: “Mõne peotäie olen siiski saanud, kuid talveks pole saanud veel ühtegi seent sisse teha. Puravikke ja kuuseriisikaid olen ikka näinud, kuid tavaliselt on need nõnda kõvasti ussitanud, et ei tasu kummardamise vaevagi. Suurt sirmikut, mis panni naerma paneb, pole tänavu veel saanud. Paljud minu endised seenekohad on lagedaks raiutud või üles songitud, eks seepärast jääb ka seene- ja marjasaak varasemast kehvemaks.”
<p />
Hea seenetundja võib saada saaki varakevadest kuni esimese lumeni välja. Leidub kevadkogritsaid, torikuid, narmikuid, pilvikuid, harilikke ja lehter-kukeseeni, sügis-limanutte ja veel palju teisigi söögiseeni. Teadaolevalt kasvab Eestis ligemale 4000 liiki seeni, nende hulgas ka palju inimese elule ja tervisele ohtlikke: valge ja roheline kärbseseen, punane narmasnutt jt. Meil tarvitatakse söögiks vaid umbes 60 liiki seeni. Kõige kindlam on süüa siiski vaid neid seeni, mille söödavuses korjaja kindel on. Heaks abiliseks on ka seeneraamatud, mida on viimasel ajal ilmunud küllaltki arvukalt. ARDI KIVIMETS
