See puudutas meid kõiki

Seitsmekümne viie aasta möödumine hitlerliku Saksamaa kapituleerumisest Nõukogude Liidu ja tema liitlaste ees ning sellega kaasnenud sündmused võimendavad taas diskussioone Teise maailmasõja teemal. Keeruliste probleemide lahendamisel ajaloolastel tööd jätkub.


Küllap on paljudele inimestele kõige tähenduslikum see, kuidas mõjutas 20. sajandi suurim ajalootragöödia nende kodupaika, perekonnalugu ja lähedaste inimeste saatust.
Maailmasõda ei jätnud ükskõikseks ühtegi inimest, kelle elukoht paiknes sõjategevuse piirkonnas. „Linn ja eriti meie ümbrus on täis Vene sõjaväge. Kolm neljandiku Tartu linnast on hävinud,” kirjutas kirjanik Oskar Luts 5. oktoobril 1944 oma viimases päevikus, mis koostatud aastatel 1944–1945.
Küsimusele, kui palju praeguse Jõgevamaa aladel elanud inimesi eri riikide armeedes sõdides hukkus ja milline oli kaotus tsiviilelanike hulgas, vastust ei tea. Võimalik, et ei saagi teada. Materiaalsete kaotustega on asjad selgemad. Mitmes teatmeteoses on märgitud, et Jõgeva linnas hävis Teises maailmasõjas 60 protsenti hoonetest.
„Teisipäeval oli Jõunes ja Jõgeval suur lahing. Viisime osa majakraami ja loomad metsa. Kuulid vingusid üle meie peade. Sellel ööl sündis meil valitsuse vahetus. Ja nüüd on siis jälle venelased tagasi. Igal öösel lõõmavad suured tuled,“ on 1944. aasta sündmusi meenutanud Helmi Mattiisen.
Põltsamaal hävis sõjas 75 protsenti hooneid. Loss ja kirik põlesid juba 14. juulil 1941. Nõukogude oludes oli täiesti ime, et legendaarse kirikuõpetaja Herbert Kuurme eestvedamisel kirik 1952. aastaks taastati. Enne sõjapurustusi oli tänane Roosisaar peatänav kahekorruseliste kivimajade, kohvikute, äride ja töökodadega.
Teise maailmasõja tagajärjed tõid kaasa nõukogulikke tõlgendusi omaaegses Jõgeva rajoonis ka tänavanimedega. Näiteks Jõgeval nimetati üks tänav Venemaa avarustes end dzoti ette heitnud ja postuumselt Nõukogude liidu kangelaseks kuulutatud Joosep Laari auks. Teadaolevalt ei sattunud see mees kunagi Eestisse ega ammugi Jõgevale.
Mustvees sai omanimelise tänava 1923. aastal Eibari linnas sündinud baski päritolu Benito Aguirre, kes sõdis Nõukogude poolel, startis 9. märtsil 1944 Oudova lennuväebaasist ja pidi Saksa seniitkahurite tabamuse tõttu tegema hädamaandumise Mustvee lähedal Peipsi järvel. Tal tekkis tulevahetus omakaitsega ja vältimaks kinnivõtmist, lasi Aguirre end maha. Ajaloolane Kaupo Deemant on arvanud, et Aguirre võis osaleda samal päeval toimunud Tallinna pommitamises või luurata Mustvee sadamat. Ta arvab, et Aguirre’i allatulistamise tõttu võis Mustvee ka pommitamata jääda.
Küllap on omad sõjalood seotud paljude Jõgevamaa paikadega. Tänuväärset tööd on selleks teinud Jõgewa Muuseumi eestvedaja Sergei Jerjomin koos oma sõpradega.
Sõjaajalool on ka oma perekondlik mõõde. Enamikus peredes või suguvõsades on keegi osalenud Teises maailmasõjas, olgu tegemist siis võitjate või kaotajate poolega. Nooremal põlvkonnal tasuks sõjameeste lood kirja panna. Aja möödudes jäävad vahetu talletamise võimalused järjest väiksemaks, kuid sõjapajatusi saab jäädvustada ka mälestuste, kirjade, dokumentide ja fotode abil.

JAAN LUKAS, ajakirjanik

blog comments powered by Disqus