“Tiu-tiu! Ja teisiti, see aasta teisiti… ” Selle luuletuse kirjutas Henrik Visnapuu 1919. aasta lehekuul kolmanda kirjana Ingile. Meile on see jäänud kõlama ja meelde meeskoori hoogsas esituses – Alo Ritsing on andnud neile ridadele muusikalise vääristuse…
Need read on varsti sada aastat vanad, aga igikestvad – ka sel aastal tuleb kevad teisiti. Midagi on alati teisiti. Selle kevade esimesed heledad flöödihäälsed tiu-tiud kuulsin ühes metsatalus kõrgete pärnade otsast, kuulutajaks puukoristaja. Juba on laheäärses Tallinnas kuulda kajakate kisa – küllap Kihnus veel varem, ikkagi lõuna pool ja veest ümbritsetud? Minu kolmeaastane kaaslane ei olnud nõus, et kajakad kisavad! Tema teadis, et linnud laulavad! Aga maailm on ju täis interpreteerimisvõimalusi…
Varestejõugud (eks nad värvuliste suhtes ole väheke kuritegelikud) teevad elavnenult ümberpaiknemisi. Nendegi kraaksatustel juba kevadine nüanss, pooletoonine kõrgendus aimatav. Meie suur koer on elevuses üha laienevast lumevabast territooriumist. Kui natuke kraapida ja korralikult püherdada, siis on ta rituaali täitnud. Mullu kevadel oli kutsal õnnelik leid naabri keldri taga, sealt õnnestus tal avastada mõne suvise päeva vanune kalarappehunnik. Selle abil toime pandud “mudavann” jättis meile kordumatu elamuse.
Kevad on lõhnade ja teistegi tunnetusmeelte ärkamise aeg, lapsepõlvestki on need meeles. Lumikellukesed mängukaaslase külma klaasiga kaetud kirjutuslaual kristallvaasikeses – see on seisnud aastakümneid silme ees. Alati imestan, kuidas need lilled nii ruttu saavad ennast “teostada” – igasuguste külmade ja lumede kiuste! Tõsi, avanema nende õied veel ei kipu, aga säärasena, rippuvate helmestena, ongi nad kõige veetlevamad! Lumikellukesel on õiekattelehti kaks – välimised on pikemad, sisemised lühemad ja roheliste laikudega. Kasvab meelsasti niiskemates huumuserikastes kohtdes. Seemneid levitavad sipelgad – meil on ta küllalt samblastes paikades kasvama asunud.
Siniliiliad on veidi flegmaatilisemad, ja alati tuleb meelde see põõsaalune, mis neist sinetas ja mille juures peatusin ammusel kooliteel. Veel ka tsillaks nimetatav erksiniste õitega lill on vähenõudlik. Hea, et evolutsioon on sibullilled välja mõelnud, muidu meil nii varast lillekogemust poleks.
Pikalt on olnud päevi, mil ainult öösel on miinuskraadid, aga päikest pole päevalgi eriti näha olnud. Ometi iga päevaga lumikate muudkui väheneb, igal hommikul tõden, et näe, eile oli siin jää, täna juba asfalt või rohukamar! Et niisugune salajane mõjutamine, plusskraadid söövad lund – nagu veevool ihub rannakivid siledaks… Või Ristikivi järgi – sisaliku tee kivil jätab jälje, kuigi me seda ei näe. Lume taandumist juba näeme.
Elame muutumiste maailmas. Kevadel on muutumist kõige enam, sest algab aastaringi uus periood – vegetatsioon. Seda on huvitav jälgida – taimede uut aktiivset eluperioodi! Ka kõigil loomadel algab sellega seoses teistmoodi elu, eks meilgi. Rohelist sibulat on paljudel juba aknalaualt võtta ja varsti võib esimese nõgesetee jaoks materjali otsima hakata…
EHA NÕMM
