Kuigi me oleme seekord jõule oodanud ehk rohkemgi kui enne, kuulutades just siit esmakordselt välja pühaderahu tervele Eesti riigile, kuigi me oleme pingutanud ka jõuluvana-legendi elustamisega, otsides uusi võimalusi, kuidas need rahu- ja rõõmupühad jõuaksid meie kõige väiksemateni siinsamas, et eesti lapsed enam ei peaks sõitma Soome muinasjuttu otsima, pole ilmataat meiega rahule jäänud. Ta ei ole lasknud maha sadada traditsioonilisel jõululumel ja seega on puudu üks nende pühade olulisem komponent. Pole lund ja pole ka pakast, mis muudaks põhjamaa inimeste elu taliharja aegu nii eriliseks.
Peame ilma valge vaibata hakkama saama, seekord on mustad jõulud. See ei sega meid aga rõõmu tundmast vabadest päevadest, mida saame veeta koos pere ja sõpradega. Me saame nautida jõuluroogi ja teha kingitusi. Saame tunda tõelist lapselikku rõõmu ja tajuda aja peatumist kasvõi mõneks hetkeks.
Me saame olla koos, kas kuuse all või valge linaga kaetud laua ääres ja rääkida sellest, milliseid jõule on varem peetud. Võime näiteks meenutada ka seda absurdset aega, mil jõulud keelatud olid ja nende pidamise eest karistada võis saada ning millest praegustel lastel ja noortel on peaaegu võimatu aru saada. Tundub ju uskumatu, et jõulueelsel ajal oli raske kuuske hankida või et jõululaupäev ja esimene püha olid tööpäevad. Sellele vaatamata peeti normaalsetes eesti peredes ikkagi jõule.
Just seetõttu, et jõule ei saa Eestis kunagi pidada ainuüksi mingiteks rangeteks usupühadeks, käime me meelsasti jõuluajal ära ka kirikus. See komme on meile sisse kasvanud ja osa meie euroopa kultuurist.
Vooremaa soovib oma lugejatele rõõmsat ja rahulikku jõuluaega ning usub koos jõuluvanaga, et algselt on kõik inimesed head. Ja kui me mitte keegi mitte kellegi peale enam mingit vimma ei kanna, hakkab võib-olla isegi veel lund sadama.
VOOREMAA
