Kui mitmel korral on mõni õdus teeõhtu, teatrikülastus või loodusretk sõpradega vaid plaaniks jäänud, sest ikka poetab üks või teine lause: “Seda aega ju ei ole…”
Vähemalt minul küll on mitmed helged ideed sellesama tüütu refrääni taha takerdunud ja mõnigi kord on ennast lohutatud mõttega, et oh, tuleb talv ja tubane aeg, tulevad jõulud, ju siis jõuab…
Igal aastalõpul lubame endale, et järgmisel aastal ei jookse amokki, ei sekelda, ei planeeri üle, vaid leiame aega ka laiselda, küünlaleek läheduses hubisemas ja piparkoogilõhn ninas. Aga detsembris, jõulukuuskede ja muude ilutulede aegu haarab mingil hetkel taas paanika: heldeke, seda on vaja osta ja teist muretseda; mida küll pikkade pühade ajal süüa teha, paar kinki on veel varumata… Tuleb ju tuttav ette?
Ei pea pühi köögis veetma!
Püha ööni, mil kõik “maas rahu sees” ning akendest paistvate küünlatulede valgel jalutaja muud kuulma ei peaks kui vaid lume krudinat saapataldade all, on jäänud loetud päevad. Selle nimel, et neil rahupühadel tõesti enam pliidi ees higi pühkima ega, mis veel hullem, kusagil poes sabatama ei pea, tuleb ju tõesti pisut ettevalmistusi teha. Kuid kutsun kõiki üles viimastel jõulueelsetel päevadel oma perekonnanõukogus strateegilist plaani pidama, kuidas… võimalikult palju laiselda saaks.
Eestlasele on hea toit pidu sümbol ja kindlasti on perekondi, kes lõviosa talvistest pühadest köögis veedavadki, et seal koos õdusalt askeldada ja uusi roogi katsetada. Kui aga seda soont ei ole ning kaaskondseidki värske õhk ja lumi pliidist enam tõmbavad, siis tulekski endale mõttes näppudele lüüa, kui mõnes ajakirjas või telesaates järjest eksootilisemaid salateid või hõrgumaid kooke proovima ahvatletakse. Miks mitte üht või teist katsetada, aga peab see kõik just kallil jõuluajal sündima! Ja mitte kusagil ei ole kirjas, et pühade ajal nii palju rasvast ja magusat süüa tuleb, et poole jaanuarini olemine raske.
Meie kliimas on talvel lisaks miinustele ju ka mõned plussid: keedad valmis potitäie rammusaid kapsaid ja teist samapalju moorpraadi ja läkitad külma hoiupaika. Kes tahab, see sööb, ja kes mitte, uitab seni õues või näksib teleka ees mandariine, kuni süda vesiseks läheb.
Kink nii andjale kui saajale
Mõistlikel lapsevanematel on oma silmateradele ju kingid ammu ostetud. Ja kui polegi, on plaan ikka tehtud ja puudu pole meie poodides ju praegu tõesti millestki. Nii et suur ajakulu ei ähvarda sellelgi rindel.
Suurte inimestega aga… No andkem endale aru, et me ei oota sõbrannalt “viimase peal” ilukreeme, onupojalt kallist kasukat ega naabrinaiselt ridiküli, mis ristiinimese paar kuupalka väärt.
Sellised ostud-kingid tehakse ju pereringis ja kui ka mõnikord kaugemale, siis ehk kambaga ja suure juubeli puhul. Seepärast on mõttetu jõulu eel omagi aju nikastada heietustega, mida hinnalist ühel või teisel tõepoolest vaja oleks ja mis kingi saaja maitsele vastaks.
Tõde, mida meile kõigile juba koolipingist saati korratud, peab paika ikka ja alati ja seda tasub taas meenutada: kõige armsam kink on pisike, ise tehtud või nutikalt leitud-ostetud. Ja mida väiksem on olnud number hinnalipikul, seda väärtuslikum saajale, sest teda peeti meeles nii, et jäeti tema jõulurõõm ja -rahu puutumata ning süü- ja võlatundega asendamata. Sel puhul ongi rõõm tõesti kahepoolne. Sest nagu ütles hiljuti üks napilt kolmeaastane mehehakatis: “Mul on hea meel, et sul on hea meel.”
Ja lõpuks: tuletagem meelde, et jõuluvana ja kingid olidki ju veel saja aasta eest vaid laste pärusmaa, kuhu meie, täiskasvanud, nüüd suures lustihimus sisse murdnud oleme ja endale mõnikord aru ei anna, kus kelmikas kombetäitmine suurustavaks liialduseks kasvanud.
Veel pisut andmiserõõmust
Hooldekodus veedab eluõhtut tuttav vanaproua, kel liikumise ja nägemisega raskusi, kuid mõte selge kui kristall ja südagi õigel kohal.
Kui tema paariruutmeetrisel “majandamispinnal” korda luua püüdsin ja üht tühja karbikest ära viskama ärgitasin, ütles naine, kes oma ligi üheksakümne eluaasta jooksul paksust ja vedelast läbi tulema pidanud ja oma praeguses elukorralduseski kuigi õnnelik pole: “Jäta see karbike laua peale, sellega ma viin teinekord natuke üht-teist, mida mulle siia toodud on, naabertuppa kostiks. Seal on üks naine, kes üldse voodist ei pääse.”
On tõesti suur õnn, et on nii kirju see “issanda loomaaed”, nagu me naljaga pooleks endid nimetame, ja et igivingujate kõrval, kelle ihuhädad ja rahanappuseloo ühe hingetõmbe sees ära pead kuulama, enne kui teregi öeldud saab, on ka selliseid õnnelikke hingi.
Nii et mõelgem meiegi, kes veel ise oma askelduste ja käikude üle täied peremehed oleme, kuhu ja kellele tasuks raha ja aega kulutada nii, et sellest tõepoolest kahepoolset rõõmu sünniks.
Ja kui olemegi suutnud tempo maha võtta ja endale selgeks teha, et jõul pole mingi kole loom, kellele tohutult süüa varuma peab, nagu Muumioru rahvas arvas, siis võime ehk neil viimastel pühade-eelsetel päevadel toimetada rahulikult ja astuda mõõdukalt, mitte nii, nagu lõpeks koos krooniajaga kogu maailm.
Nii, tasa ja targu pühademõtteid heietades ei jää meil märkamata tähine taevas ega jõulutuled, mis lume ja härmatise taustal tõesti uskumatult kaunid. Ja kindlasti paneme paremini tähele annetusekaste ja Toidupanga tegutsemisnurki suurtes kauplustes. Olgu meil kõigil vähemalt paaril päeval aastas piisavalt aega. Kui me ummisjalu ei torma, saavad head mõtted meid hõlpsamalt kätte.
i
KAIE NÕLVAK
