Algus 1. aprilli Vooremaas
Mainimist väärivad ka Truusmanni keeleteaduslikud tööd, mis küll vastava hariduse puudumise tõttu olid pigem asjaarmastajalikud kui teaduslikud, kuid samas olid need ühed vähestest ja põhjalikumad sellelaadsed, mistõttu viidatakse neile üsna palju veel kaasajalgi.
Muide, Truusmann valdas vabalt vana-kreeka, ladina, heebrea, vene, saksa, inglise, prantsuse ja eesti ning vähemal määral ka itaalia, hispaania ja soome-ugri keeli. See asjaolu tõstab mõnevõrra ka tema keeleuurumuslike tööde autoriteeti. Kuna kõnealused tööd on kirjutatud vene keeles, siis on need siinse eestikeelse auditooriumi jaoks kahjuks ilmselt suures osas avastamata jäänud.
Truusmanni üks esimesi kirjatöid oli aga hoopis rahvuseepose “Kalevipoeg” värsstõlge vene keelde. Tänu sellele tõlkele avanes esimest korda võimalus lugeda “Kalevipoega” tervikuna vene keeles. Seega tuleb tõdeda, et vastupidiselt Truusmanni kriitikute väidetele polnud ta mitte venestaja, vaid püüdis hoopis eesti kultuuri läbi venekeelse kultuuriruumi suurema auditooriumi ette viia, mis tal mingil määral ka õnnestus.
Samuti üritas ta, ise sellesse jäägitult uskudes, luua ja levitada omamoodi mütoloogiliselt idealistlikku vaadet suursugusest Eesti ajaloost ja kultuurist, uskudes näiteks, et muistsed eestlased olid keltide ja sküütide sugulasrahvas. Riiklikus venestamispoliitikas, mille kaasaaitamises teda süüdistatud on, nägi ta aga eelkõige võimalust kohalike baltisaksa aadlike mõjuvõimu vähendamiseks. Nii et Truusmann oli erandlikult pragmaatiline tegelane muidu idealismi kalduvate rahvuslaste seas.
Personaalpensionär
Pärast pensionile jäämist 1908. aastal sai Truusmann täielikult keskenduda oma ajaloolis-keeleteaduslikele töödele. Elades oma õe juures Laiuse õigeusu kirikla kõrval, osales ta aktiivselt kohaliku elu edendamisel. Ta võttis osa seltsielust, tegi annetusi ümberkaudsete õigeusukirikute korrashoidmiseks jne.
Vene tsaaririigi lagunedes ja Eesti iseseisvudes langes Truusmann kui endine kõrge tsaariaegne riigiametnik ja väidetav venestuspoliitikale kaasaaitaja teatud mõttes ühiskondlikusse ebasoosingusse. Sellele lisandusid majanduslikud raskused: revolutsiooni ajal kaotas ta kogu oma aastate jooksul hoolega kogutud ja panka hoiule pandud vara. Samuti kadus riigikorra vahetudes ära tema riiklik pension, mis oli olnud talle peamine sissetulekuallikas.
Oma heade tutvuste mõjul õnnestus tal küll lühikest aega saada riiklikku pensioni. Ta oli üks neljast Eesti Vabariigi personaalpensionärist, kuid see staatus ei taganud talle tsaariajaga võrreldavat sisssetulekut. Samas tekitas personaalpensionäri tiitel tema isiku suhtes veelgi rohkem pahameelt ja hukkamõistu. Kõik see viis selleni, et Truusmann asus 1921. aastal elama Petseri kloostrisse, kus kirjutas edasi oma keeleteaduslikke kirjatöid, olles samaaegselt ka kloostri raamatukogu hoidja.
Vanaduspäevad Petseris
Suuremast tähelepanust eemale tõmbununa elas Truusmann kloostris ülimalt tagasihoidlikku, lausa mungalikku elu. Seda enam sai ta aga keskenduda oma uurimis- ja kirjatöödele. Tema kloostriaastatest on pärit ka rohkearvulised kirjalikud ülestähendused ja mõtisklused ajaloo, poliitika, ühiskonna, religiooni ja tuleviku üle. Näiteks oli ta kohati üsna kriitiline noore Eesti Vabariigi ja mõningate rahvuskaaslaste suhtes, kritiseerides samas tugevalt ka marurahvuslust, usulist fanatismi ja jumalast võõrdumist.
Nimetatud kirjatükkide hulgas leidub mitmeid filosoofilisi mõttemõlgutusi, mis oma aktuaalsuse tõttu sobituksid üsna hästi ka kaasaja konteksti. Näiteks parlamentaarsest riigivalitsemiskorrast rääkides heitis Truusmann võimuparteidele ette nende liigset isikliku kasu poole püüdlemist ja omaenda huvide eelistamist riiklikele huvidele. Tuleviku osas pidas ta aga võimalikuks seniste rahvuste ja keelte kadumist ning uue ühiskonna teket, kus kogu inimkond hakkab elama nagu üks suur pere.
Jüri Truusmann suri 1930. aasta 2. juunil Petseri kloostris ning maeti kohalikule kalmistule. Ajaloolaste hinnang tema isikule on kahjuks olnud üsna ühekülgne ning valdavalt negatiivne, keskendudes eelkõige tema tegevusele tsensorina ning laiendades seda hinnangut kogu tema isikule. See on kaasa toonud palju vääritimõistmist või ka mõistmatust. Ajaloolises kontekstis on aga kahtlemata tegu Eesti ühe suurmehega, kelle panus meie kultuurilukku vääriks paremat jäädvustamist.
MAGNUS RÄPP
