Hiljuti tuli Maarja rahvamajas tegutsev Wiera teater publiku ette uhiuue lavalooga. Andrus Kivirähki samanimelise jutustuse järgi valminud näidend “Inimväärne elu” kandis küll süütut liiginime komöödia, kuid tegelikult kohtusid laval ka satiir ja iroonia ning õudsevõitu ulme.
Ühes Eestimaa asulas kohupiimatsehhis töötavad parimas eas prouad Sirje ja Maret (Sirje Siimenson ja Aili Jalakas) sisustavad vaba aja põhiliselt oma kodumaad ja siinset elu kirudes.
Palgad on Eestis ju väikesed, poes pole midagi head saada, kaaskodanikud muudkui “ussitavad” ja nii edasi.
Kuidas küll tahaks tõeliselt inimväärset elu!
Prouad läheksid meelsasti mõnda välisriiki, kus ju teatavasti piimajõed ja pudrumäed ootavad ja on ka avarad väljavaated mõne rikkuri prouaks saada… kui ainult keegi teine nende eest asju ajaks ning võimalikult kaugele ja võimalikult “soojale” kohale sokutaks.
Eestimeelse Vello (Leo Tollimägi) üleskutsed rahvatantsurühmaga liituda ja kohalikel pidudel kaasa lüüa mõjuvad prouadele nagu punane rätik härjale. Ka kahtlasest tüübist (Jaanus Järs), kes kord hingepäästmist pakub, kord poliitilist kihutustööd üritab, vaadatakse kaugelt mööda.
Imeline elu otse kandikul kätte
Prouade tähetund saabub üleöö. Neile ilmutavad end tulnukad ehk kaheksajalad Andromeeda udukogust (Heli Täpsi, Ilme Roosmäe, Anne Otsus) ja pakuvad tööd, tegelikult passiivset vedelemist, lausa muinasjutulise palga eest. Mis need inimkatsed siis ära ei ole, kui valu ei tunne, peab vaid lamama, lastes võõrastel teadlastel oma organid ükshaaval välja lõigata, põhjalikult läbi uurida ja siis jälle paika panna. Aja aga päev läbi sõbrannaga magusasti juttu ja võta igal õhtul rahapakk vastu. Sõitku see kohupiimatsehh oma naeruväärse palgaga seenele!
Kolinal maa peale tagasi
Aga kui midagi on hästi, siis tekib ju inimesel soov, et läheks veel paremini. Miks ei viida katsealuseid sinna kaugele Andromeedale, miks ei hakata neile sealset pensioni arvestama, miks ei tehta abieluettepanekut? Tõsi, väljanägemine on kavalerikandidaatidel ju hullem kui eemaletõukav, aga kui ikka raha jalaga segada on, abikaasa välisreisidele viib ja, mis põhiline, peale viletsate Eestimaa poodide ka mujale šoppama pääseb, tühja sellest mehe ilust. Paraku suhtuvad rahakad tööandjad prouade nõudmistesse varjamatu põlgusega ja ütlevad otse välja, et nood on nende silmis vaid lihatükid, asjad, keda teaduse huvides uuritakse, ega ole kindlasti võõra maa pensioni, veel vähem kodakondsust väärt.
Suu vastastikku puhtaks karjutud, minnakse lahku. Ka Sirje ja Mareti viimane lootus haljale oksale jõuda saab jahmatava lõpu, kui Rootsi töövahendaja (Jaanus Järs) lihtlabaseks liputajaks osutub.
Butafooria sünnitas elevust
Wiera teatri näitlejaid võib publik tõepoolest pimesi usaldada. Olgu süžee või žanr milline tahes, iial ei näe laval puist liikumist ega kuule ebaloomuliku häälega üles öeldud teksti. Jutustuse dramatiseeris autori lahkel loal Tiia Pärtelpoeg, lavastajana hoidis seekord rooli ning vajutas vajadusel gaasi või ka pidurit temperamentne Jaanus Järs, kellelt oli ka muusikaline kujundus ja helitaust, millel on etenduses märkimisväärne roll.
Jaanus Järs on wierakatega varemgi näidendeid lavastanud ning selle töö kõrvalt oma rekvisiitori- ja butafoorioskustega ilma teinud. Publikul ei tulnud ka selles osas pettuda: laval plinkisid udupeene labori tuled, välkus giljotiin, hõljusid ringi käed ja jalad, süda ja soolikad.
“Igaks prooviks sain mõne organi valmis, see tekitas elevust ja andis näitlejatele loodetavasti ka inspiratsiooni,” rääkis Jaanus. Veri jäi tema sõnul tootmata seetõttu, et kollektiivi arvates oli see juba pisut liig, naturalismi oli niigi piisavalt. Taolise satiiri ja musta huumori toel oli vaatajal üpris kerge lustida ja mõttes tasahilju peeglissegi vaadata. Kas me tõesti vahel oma eluolu kirumisega liiale ei lähe? On’s kõik tõepoolest nii hall ja kole? Ja kui tekib võimalus, kas valime suure raha, salates maha oma isiku, päritolu ja riigi, või mõtleme siiski enne järele ja jääme oma kodusele, kuigi teinekord tagasihoidlikule leivakannikale truuks?
Andrus Kivirähk, „Inimväärne elu“
Wiera teatri esietendus 7. aprillil Maarja rahvamajas
Teksti seadis Tiia Pärtelpoeg
Lavastas Jaanus Järs
Mängisid
Aili Jalakas, Sirje Siimenson, Leo Tollimägi, Heli Täpsi, Ilme Roosmäe, Anne Otsus, Jaanus Järs.
KAIE NÕLVAK
