Viimase aja sündmused toovad esile kunagise Ameerika Ühendriikide senaatori Daniel Patrick Moynihan’i tsitaadi: ”Igalühel on õigus oma arvamusele, kuid mitte oma leiutatud tõele”.
Uus tehnoloogia pakub paremaid võimalusi edastada informatsiooni, millel pole mingit tõest alust. Samas pakub tehnoloogia ka võimaluse kontrollida antud informatsiooni, kuid millegipärast me seda alati ei tee.
Hea näide on Soomes enne parlamendivalimisi kohalikus meedias ülestõstetud teemad. Põlissoomlaste uus rahvasaadik väitis, et välismaalased on süüdi selles, et Turu lähistel ei ole piisavalt vabu üürikortereid. Soome statistikaameti järgi on välismaalaste osakaal linna elanikest 1,6 protsenti. Igaüks võib mõelda, kas see mõjutab kuidagi linna üürikorterite saadavust, eriti kui linnas elavad Hispaaniast Soome kolinud hambaarst või Turu Orklas jutival kohal töötav Šveitsi kodanik omavad isiklikku korterit. Ilmselt on ratsionaalse mõtlemise ja faktide tähtsuse osakaal muutunud viimasel ajal palju väiksemaks.
Populismi tõus
Populismi tõus on selge, kuid tema jälgimisel peab olema ettevaatlik. Populismi üks põhialuseid on eliidivastasus ja rahva ning eliidi mõttemaailmas oleva vahe suurendamine. Head poliitikud on tihti mingil määral populistid, sest valijatele meeldimine on neile elutähtis.
Meedial on siin suur roll, kuna nende pealkirjad meelitavad inimesi lugema. Poliitikul on vaja hääletajaid ja meedial lugejaid. Soome peaminister Juha Sipilä on mõnes mõttes vastand Põlisoomlaste Jussi Alla-Ahole, kuna miljonär Sipilä on pidanud riigi majandust tähtsamaks kui enda erakonna toetuse kasvatamist enne valimisi. See oli selgelt näha Soome parlamendivalimiste lõpptulemustes, kus Sipilä juhitud Keskusta kaotas 48 kohast 18 ja kukkus esimeselt kohalt neljandaks. Põlissoomlased saavutasid taas teise koha, kusjuures neil ei ole selgelt esiletoodud visiooni, kuidas riigi majandust edasi viia või arendada.
Meedias on pealmiselt räägitud kriitiliselt sisserände teemadel, millega teised erakonnad ei ole kaasa läinud, kuna fakt on see, et ilma sisserändeta Soome rahvakasv oleks selgelt negatiivne. Nimelt soome, rootsi ja saamikeelsete arv on viimase viie aasta jookusul vähenenud 36 tuhande inimese võrra. Ainult viies maakonnas on rahvaarv 2018. aastal kasvanud.
Kui võtta arvesse, et majanduskasvu üks suuremaid mootoreid on rahvaarvu kasv, siis väide, et Soome tuleb paremini toime ilma võõramaalasteta, on küsitav. Sama teema oli nähtaval ka Brexiti puhul. Koonderakonna esimees (Kokoomus) Petteri Orpo ütles enne valimisi selgelt, et uurimuste põhjal töötab Soome kolivatest inimestest pidevalt üle 90 %. Selle kohta Halla-Aho vastas kohe, et antud uurimused on valesti tehtud.
Võib öelda, et Soome majanduskasvus on osa ka eestlastel. Erinevatel andmetel umbes 70 000 eestlast on juba kolinud Soome elama. Tänu sellele suurele arvule algab 27. juunil ka rahvusvaheline eestlaste kongress ESTO 2019 festival Soomest. 28. juunil toimub näiteks Soome pealinnas Helsingis suur laulu- ja tantsurühmade avakontsert ”Aegade sild”. Selle järel sõidavad osavõtjad valgel laeval (Tallink Silja Euroopa) Eestisse ja Esto päevad jätkuvad juba järgmisel päeval Tartus.
Tunnustus eestlastele
Teine Soome tunnustus eestlastele sai osaks paar nädalat tagasi, kui Turu linn valis sellel aastal linna uuskodanikuks Turu piirkonna Eestlaste klubi ja Turu maakonna Eesti-Soome seltsi juhataja Mari Jurtomi. Antud tunnustust on antud välja aastast 2006 multikulturaalsuse ja intergratsiooni põhimõttel. Nimelt on Turus Helsinki piirkonna järel kõige rohkem kasvanud välismaalaste arv. Eestlaste osakaal Turus ja teistes Soome suurtes linnades püsib ka tulevikus suurena, kuna üpris vähesed võtavad endale Soome kodakondsuse. Näiteks vene keelt koduse keelena valdavaid on pea 200 000, aga kuna nemad võtavad esimesel võimalusel Soome kodandsuse, siis on eestlaste osakaal kodakonduse järgi statsitikas kõrgem.
Kuigi eestlastest Soome kodakondsuse saajate arv on viimastel aastatel selgelt tõusnud. See püsis kaua ca 400 inimese juures, aga aastal 2017 tõusis juba 705-le. Võibolla on üks osa sellel, et suuremale osale inimestele on selgunud,et nad ei pea Eesti kodakondusest enam loobuma, kuna Soome seaduste järgi on topeltkodakondsus lubatud ja Eesti põhiseaduse järgi puudub võimalus sünnijärgse eesti kodaniku denaturilisatsioonile.
Nii eestlaste kui teiste välismaalaste osakaal Soome maapiirkondades on püsinud madalana, kuigi näiteks Turu saarestikus on käinud aastate jooksul tööl paljud eestlased. Võib isegi väita, et Lõuna-Soome väikepõllumajandus ei saa enam hakkama ilma võõrtööjõuta. Eriti on näha seda varajase kartuli-, maasika-, vaarika- ja avamaakurgi kasvatuse piirkondades, kus suviti tuleb eriti Ukrainast ja Balti riikidest palju hooajatöölisi.
Sellest hoolimata on maapiirkondades selgelt tõusnud toetus populistlikele erakondadele. Eriti põlissoomlastele, kelle suurim agenda on sisserände peatamine. Samasugune tendents on nähtaval ka mujal Euroopas ja Ameerika Ühendriikides. Regionaalpoliitika ja planeerimise professor Sami Moisio Helsinki ülikoolist tõstis antud teema esile Helsinki Sanomates, tsiteerides majandusgeograafia professorit Andrès Rodrìgues-Poset. Viimase meelest taanduvates maapiirkondades elavad inimesed näitavad oma vastupanu, hääletades populistlike erakondade ja liikumiste poolt. Seda suurendavad veel meedia ja ekspertide hinnangud, et maapiirkondadel ei ole tulevikku. Samas kasvab protest eliidi ja urbanismi vastu. Rahvuslik ühtsus ja natsionalism on ühtäkki vastand urbanismile, kuna maapiirkondade elanikud lääneriikides tunnetavad, et riik ei ole enam huvitatud maapiirkondade arengust.
Arengute vastandumine
Londonis School of Economicsis töötav Rodrìgues-Pose meelest on Brexit hea näide, kuidas regionaalne vastupanu ja nn ”payback” mõjutas hääletustulemust. Brexiti suurim toetus oli regionaalselt poolelt vaatatuna ennekõige majanduslikult taanduvates äärepiirkondades.
Soomes pole antud teema esile tõusnud, kuna eriti Soome keskerakonna põhimõte on olnud alati kogu riigi arengu toetamine. Kahjuks on kümne aastane madalseis vähendanud tunduvalt riigi võimalusi toetada kõigi piirkondade arengut ja ilmselt seetõttu on keskerakond ja sotsiaaldemokraatlik erakond kaotanud Soomes palju hääli põlissoomlastele. Aprilli valimiste järel oli selgelt näha, et suurte majanduskeskuste vahele jäävatel äärealadel on kõige suuremaks erakonnaks natsionalistlik parempoolne erakond.
Maa ja linna arengu näiline vastandamine tuli esile näiteks roheliste ja põlissoomlaste ilmastikumuutust käsitlevates teemades. Põlissoomlased ja nendest lahkulöönud erakond Sinised tõid kampaanias selgelt esile, et nemad ei hakka bensiini- või diiselautosid ära keelama, kuna rohelised soovisid, et riik mõtleks sellele, et antud küttel töötavad uued autod keelataks ära aastaks 2030.
Debatt vaid lisas maapiirkondadele muret selle üle, kuidas riik toetab tulevikus inimeste võimalusi elada regionaalkeskuste äärealadel. Näiteks Põhja-Soomes ja Lapimaal on nii suured vahemaad, et seal ei ole hetkel võimalik sõita elektriautodega piisavalt kaugele. Rohelistel oli seevastu mõte tõsta esile ilmastiku muutusest lähtuvaid teemasid, näiteks elektriautodele mõeldud soodustusi, aga populistid kasutasid antud teema oskuslikult enda heaks ära. Tulevased läbirääkimised uue valitsuse loomisel näitavad, kas riik hakkab uuesti toetama maapiirkondi ja äärealasid suurte infrastruktuuriprojektide kaudu. Kui piirkondade lõhestumine jätkub, siis võib nelja aasta pärast olla Soomes populistlikust erakonnast peaminister.
HENDRI OLARI, sotsiaalteaduse magister
