Juba teist aastat järjest on põltsamaalased Kristi ja Kaspar Sakk rajanud oma Pajusi vallas asuva Sarapiku talu suvekodu juurde kuuluvale põllumaale maisilabürindi. Nende ettevõtmine on pakkunud paljudele huvi, sellest on juttu olnud ka üleriigilises meedias ning maisilabürindis seigelda soovijaid on saabunud kõikjalt üle Eesti.
Kristi ja Kaspar tunnistasid, et tegelikult hakkas selline mõte nende peades idanema juba üsna ammu, veel enne, kui nad kahe aasta eest Pajusi valda suvekodu ostsid. Kaspar rääkis, et esimeseks mõtteks oli rajada põõsaslabürint, milliseid on olemas mitmel pool maailmas. Paraku kasvavad põõsad võrdlemisi kaua. Ka ei sobitunud nende idee ühegi sellise meetme alla, et mõnest Euroopa Liidu fondist rahalist toetust taotleda. Nad uurisid teemat põhjalikult ka internetist ning nägid, et taolisi labürinte rajatakse Ameerikas maisipõldudele.
Idee sobis oludega
Ideele valida labürindiks maisipõld saadi tuge teadmisest, et põõsaistikud on üsna kallid. Kaspar jutustas, kuidas nad ülemöödunud kevadel ühe jahimehega vestlema juhtusid. Mees rääkis, et ühte sealset põldu väetatakse tublisti, ilmselt kavatsetakse sinna maisi külvata. See juhuslik jutuajamine jahimehega andis maisilabürindi mõttele veelgi hoogu juurde.
Kaspar tunnistas, et millegipärast on neile sellised labürindid alati huvi pakkunud ja nii kujuneski kindel soov see ka oma kätega rajada.
Eesti kaart meelitab mitmesuguseid õhusõidukeid
Kristi rääkis, et maisipõllule labürindi rajamiseks tuleb umbes kuu aega ettevalmistustöid teha ning kahe kuu vältel on huvilistel võimalik seda külastada. Sarapiku talu pererahva sõnul tegelevad väga paljud inimesed mitmesuguste põllusaaduste kasvatamisega ja seetõttu ei näinud nad sellises tegevuses erilist perspektiivi, vaid tahtsid teha midagi tavapärasest erinevat.
Kristi ja Kaspari põhimõte on, et elus tuleb teoks teha põnevaid ideid, et ei peaks ükskord pensionieas nukralt mõtlema, mida kõike oleks ette võtta võinud, aga mis ühel või teisel põhjusel tegemata jäi.
Nende sõnul ei saa mainimata jätta sealkandis tegutseva põllumajandusettevõtte Pajusi ABFi juhti Lembit Paali, kes pere soovile vastu tulles juba kahel viimasel aastal sealsele põllule maisikülvi organiseeris.
Sarapiku talu põllule rajatud maisilabürindi vastu on huvi tundnud mitte ainult seal seigelda soovijad ja ajakirjanikud, vaid see on ligi meelitanud ka mitmeid lennukeid. Ja mitte asjata, sest maisipõllule on kujundatud Eesti kaardi kontuurid, millest saab ülevaate vaid kõrgustest. Kristi sõnul on nad oma põllu kohal lendamas näinud nii helikoptereid kui veidi suuremaidki lennumasinaid.
Vastutuleliku mehena tegi Juss Maurer oma deltaplaanil lennates tänavusest Sarapiku maisilabürindist ka aerofoto. Paraku näebki Kristi oma kätetööd vaid nendelt fotodelt, sest ta pelgab lennusõitu ja kõrgust. Ta tunnistas, et tema on piisavalt kõrgel juba redeli kolmandale pulgale tõustes. Isegi kaugemad reisid jäävad tal seetõttu ette võtmata.
Idee jõuab paberilt põllule, kui mais on põlvekõrgune
Kaspari sõnul tuleb maisipõllule valida kujutised, mille teostamine liigakeeruliseks ei osutuks. Tore oleks, kui maisi sisse saaks n-ö joonistada kellegi hästi tuntud inimese näo, aga praktiliselt on seda teha väga raske, kui mitte võimatu. Seetõttu “joonistasid” nad eelmisel aastal maisipõllule kikilipsuga ilvese ja tänavu Eesti kaardi. Kristi tunnistas, et sellised ideed sünnivad nende omavahelistes vaidlustes, kus nad erinevad lahendused välja pakuvad ja sealt kõige parema välja valivad.
Esmalt joonistavad nad pildi väiksema ruudustikuga paberile, seejärel juba suuremale. Kujutis tuleb põllule rajada ajal, kui mais on umbes põlvekõrgune.
Kõigepealt jagavad nad ka põllu lipukeste abil ruutudeks. Tänavu oli põllule märgitud ruutude suurus 10×10 meetrit. Seejärel hakatakse teineteist juhendades ruudustikesse lubjaga kujutise kontuure joonistama.
Kõigi kontuuride mahamärkimiseks kulub kaks nädalat. Eesti kaardi idee tekkis sellest, et eelmisel aastal külastas neid suur hulk õpilasi. Et labürindis seiklevatel inimestel tuleb üles otsida mitmed kontrollpunktid, siis läheb seal tarvis orienteerumise ja kaardilugemise oskust. Nii sündiski idee joonistada maisipõllule seekord Eesti kaart. Labürinti külastab sel aastalgi palju kooliõpilasi, kellele kaardi lugemise oskus loodusmaastikul väga vajalik on.
Eesti kaart paikneb põllul, millel on pikkust
Seiklushuvilisi lastest pensionärideni
Kristi Sakk kinnitas, et labürindi vastu on päris suur huvi, sest iga päev on seal huvilisi seiklemas käinud. Sinna on oma oskusi proovile panemas käinud noori, kes ennast juba eelnevalt rühmadesse jagasid, et omavahel võistelda. Ülemöödunud nädalavahetusel soovisid labürinti avastama minna kolm pensionieas inimest. Kristi sõnul oli ta nende pärast pisut mures, sest kartis, kuidas selles eas inimesed suure kuumusega maisipõllul liikuda suudavad. Kartus osutus aga asjatuks, sest seiklejad tulid labürindist välja väga rahulolevate ja rõõmsatena ning leidsid üles ka kõik kuus kontrollpunkti.
Lastele pakub aga põnevust neile pigem metsana tunduval maisipõllul joosta. Siiani on maisilabürinti külastanud umbes kümmekond inimest päevas. Pererahva sõnul oleks parem, kui huvilised endast ette teataksid, aga samas pole see ka ilmtingimata vajalik, sest perenaine peab seal nagunii pidevalt külaliste jaoks olemas olema.
Huvi kasvu kinnitab ka fakt, et seda on tänavu külastanud kaks perekonda Lätist ning kaks perekonda Soomest. Perenaine lausus, et väliskülaliste tõttu on tal tulnud ka oma inglise keele oskus proovile panna. Kui ingliskeelsetest sõnadest puudu tuleb, siis võtab Kristi suhtlemisel appi kehakeele.
Eestist on aga huvilisi tulnud kõikjalt: Tallinnast, Avinurmest, Valgast, Rakverest. Perenaise sõnul ei satu maisilabürinti Eestimaal juhuslikult ringi sõitvad inimesed, vaid siia tullakse enamasti kindla eesmärgiga. Enamasti on labürindist teada saadud meedia vahendusel, mõnikord ka facebookist. Loomulikult liigub info ka sõprade ja tuttavate kaudu.
Avastamist ootab 27 asulat
Möödunud kolmapäeval läbis labürindi vanem proua, kes leidis üles kõik kuus kontrollpunkti. Põllult tagasi tulles tõdes naine, et sai suure elamuse osaliseks. Ta tunnistas pererahvale, et ei saanud seni aru, miks inimesed sinna minna tahavad, kuid mõistab nüüd, millise vahva elamuse ja seiklusega on tegemist. Ära sõites kinnitavad külalised, et soovivad aasta pärast tagasi tulla.
Tegelikult pole kõigi kuue kontrollpunkti ülesleidmine üldse mitte lihtne ülesanne. Nii mõnelgi jääb neist üks või vahel mitugi leidmata. Kellel õnnestub kontrollpunktid kiiresti üles leida, sel ei tule labürindis väga pikalt seigelda, kehvematel orienteerujatel tuleb seal aga mitmed kilomeetrid läbi käia. Seiklemise muudab põnevamaks ka asjaolu, et tänavune aasta on maisikasvule soodne. Kui mullu olid maisitaimed kohati hõredad ja madalad, siis seekord on need üle kahe meetri pikad.
Eelmisel aastal said esimesed huvilised labürinti minna alles 10. augustil, tänavu on see omapärane atraktsioon juba paar nädalat huvilistele kättesaadav olnud. Labürindis asuvale Eesti kaardile on paigaldatud 27 asula sildid, mis aitab kontrollpunktide otsijail paremini orienteeruda. Päris kõiki linnu labürindist ei leia, sest kui linnad on väga lähestikku, pole mõlemat mõtet kaardile kanda. Asulad valiti välja sellisel põhimõttel, et need ühtlaselt kogu kaardi ehk labürindi kataksid.
Kas labürindist ka Põltsamaa või Jõgeva üles leiab, selle peavad külastajad perenaise sõnul ise välja selgitama. Juba möödunud suvel sai labürindi sulgemise puhul seal ka õhtul kella kaheksast kaheteistkümneni seigelda. Traditsiooni järgitakse ka tänavu.
Kristi lubas, et labürindi sulgemise eel tõstavad nad osa kontrollpunkte ümber, et raja läbimine pakuks põnevust ka seal varem käinud inimestele. Mullu osales öisel retkel üle saja inimese, kohale tuldi päris mitmekümne autoga.
Sarapiku talus pakutakse huvilistele veel muudki meelelahutust: tangrami mängus saab klotsidest kujundeid kokku laduda, pallidega on võimalik täpsust visata, kokkupanekut ootab suur pusle ja jalutada saab ka kivilabürindis. Huvilistel on võimalus vaadata ka perenaise näputööd.
Labürint, taimekasvatus, mänguasjad ja vahetusõpilane kaugelt maalt
Tänavu istutasid Kristi ja Kaspar Sakk oma maale kaks tuhat hekitaime, neist tahavad nad edaspidi juba alalise labürindi kujundada. Hekitaimed ostis Kristi talvisel ajal tehtud käsitöö müümisega saadud raha eest. Aga kui põõsaslabürint kord valmib, siis ei jäeta tegemata ka maisilabürinti, sest seda saab ju igal aastal muuta. Põllumehedki näivad sellega päri olevat, et maisilabürindiga jätkataks. Kui ka viljavahelduse vajaduse tõttu teine põld kasutusele tuleb võtta, siis on Sarapiku talul veel natuke põldu varuks.
Kristi kinnitas, et talle loob positiivse emotsiooni juba ainuüksi paljude naeratavate inimeste nägemine ning nendega suhtlemine.
Kui tavaliselt kipub eestlane kidakeelseks ja napisõnaliseks jääma, siis maisilabürinti külastanud on selle eest väga palju kiidusõnu öelnud. Pererahvast ei häiri, et nad augusti ja septembri jooksul külastajatele igal hetkel kättesaadavad peavad olema. “Me oleme sellega arvestanud ja seetõttu teeme meid huvitavad reisid ära juunis ja juulis. Meie puhkame peamiselt talvel,” rääkis Kristi.
Kristi ja Kaspar Sakk on seda tüüpi inimesed, kes tahavad ise oma aega planeerida. Nad pole huvitatud kindlal kellaajal tööl käimisest. Perenaine on praegu kodune ema ja kasvatab kolme last. Samas loodab, et tema talvisest ja suvisest tegevusest saab töökoht, millega ta ennast ära majandab. Pottsepaametit pidav Kaspar on juba praegugi iseendale tööandjaks. Mänguasjade valmistamise kõrval tegelevad nad kevadel taimede kasvatamisega, mida laatadel müümas käivad. Mänguasju Kristi sõnul suvistel laatadel müüa ei tasu, talvistele laatadele minemiseks napib aga aega. Põltsamaa jõululaadale tahab ta siiski minna.
Eelpool loetletuga pere ettevõtmised ja entusiasm veel ei piirdu. Peagi algavaks õppeaastaks tuleb neile elama vahetusõpilane, 16-aastane neiu Taist. Praeguseks on nad oma 20. augustil kohale saabuvat kauget külalist juba fotodel näinud ning temaga facebooki vahendusel suhelnudki.
Kindlasti sünnib maisilabürint Sakkide põllule ka aasta pärast. Mille või kelle kujutis siis „joonistatakse,” seda nad veel ei tea. Kristi ja Kaspari ideed tekivadki tavaliselt ootamatust juhusest.
TOOMAS REINPÕLD
