Reedel avasid Kristi ja Kaspar Sakk koos toredate lastega juba üheksandat aastat järjest oma maakodu kõigile, kellel on soovi kogeda maal mõnusat olemist. Kõik on olemas: ilus loodus, puhas õhk ja palju avarust. Selle talu eripära on aga selles, et kõik soovijad saavad ekselda maisilabürindis.
Kui jõuda nende hoovile, siis on autosid parklas juba nii palju, inimesi aga näeb vähem, sest igaüks on leidnud endale midagi meelepärast. Ja tegevusi siin jätkub. Lahke pererahvas on kõiki tervitamas ja juhtnööre jagamas. Kohe saab muidugi selgituse, kahe erineva eesti keeles sama sõnaga tähistatud labürindi erinevusest – üks on iidne ringlabürindi kujund ja teine ekslemiseks mõeldud rägastik.
Läbima peab kuus punkti
Kõiki huvilisi oodatakse külla augustist septembrini, sest just siis on mais piisavalt kõrge, et sinna sisse rajatud labürindi läbimine oleks põnev kõigile vanustele. Maisilabürindis tuleb kaardi abil üles leida kuus kontrollpunkti, labürindi rägastikus on palju ristuvaid käike ja lõpuks tuleb leida ka väljapääs.
Muidugi ei ole see kõik. Veel on põõsalabürint, kivilabürint, vanasõnamets ja talu õuele on sisse seatud mitmed nutikust ja osavust nõudvad tegevused ja mängud. Hea emotsiooni tunnel on sellel aastal uus ja selle kujundamisel saavad kõik abiks olla. Veel on sellel aastal juures teisel põllul kohe avatav labürint, milles on võimalik üles otsida stende huvitavate faktidega ja saada targemaks.
Ja muidugi loomad, kes kedagi külmaks ei jäta ja kes ei ole lihtsalt niisama vaatamiseks toodud, vaid ikka iga pereliikme lemmikud.
Augustis on külastajateks pered ja sõpruskonnad, saab tulla sünnipäevi pidama. Septembris toovad õpetajad oma klassi lapsed õpetlikku kogema ja seiklema. Näidatakse lastele nii maisi juukseid (tõlvikuid), kui ka maisi varbaid (õhujuuri) ja õpetatakse iidse ringlabürindi mustrit joonistama.
Teemaks urbaniseerumine
Igal aastal on maisipõllu labürindiks erinevad mustrid, mis just sellele aastal enim kõneainet pakkunud teemale omased. Sellel aastal on teemaks urbaniseerumine.
Perenaine Kristi põhjendas seda just nii: „Kuigi paljud soovitasid joonistada põllule Koroonakollid, päris seda teed me siiski ei läinud, aga inspiratsiooni pakkus selleaastane suursündmus küll.
Nimelt saime kevadiste sündmuste keerises veel erksamalt aru, kui rahul me oleme, et elame väikelinnas ja et meil on maakodu. Siin maal olles läheb elu oma rada edasi ja maailma raskeid hetki loeme aegajalt ajalehest. Hommikukohvi joome õuel pidžaamades linnulaulu kuulates, naabrite liikumist vaatleme 500 meetri kauguselt. Vahepeal oli küll juba tunne, et kodust välja minna ei julge, aga olgem ausad: ega väga ei taha ka. Juba aastast 2008 elab maakeral rohkem inimesi linnas kui maal. Kurb on mõelda, kui paljud inimesed maailmas peavad olema oma mõnekümne ruutmeetrises toas, kui kästakse kodus püsida!
Kui oled harjunud olema maakas, siis saad suurde linna minnes aru, et õhk lõhnab teisiti, siis saad poest tomateid ja masstoodetud toitu ostes aru, et need maitsevad teisiti, siis saad linnas jalutades aru, et inimesi on väga palju ja keskkond on kivist. Ja koju jõudes…. maal on nii mõnus!”
ULVI TAMM
