Peagi kaheksakümne viiendat sünnipäeva tähistava Salme Tallmeistri Kangro talu koduaed Tabivere vallas Juula külas on omaette vaatamisväärsus oma alatise õiterohkuse, põnevate puhkenurkade, hekkide, puude ja põõsastega. Aed ja käsitöö on olnud Salme kaks suurt armastust noorest saati.
“On ikka ilus vaadata küll, mida loodus kõik teha suudab,“ ütleb Salme Tallmeister oma koduväravas seistes ning aias lilli ja õitsvaid põõsaid silmitsedes. Aia taga teisel pool külavaheteed on talutähis koos endisaegse adraga ning muidugi lilled. Aastate jooksul on kõikvõimalikelt heakorrakonkurssidelt Kangro talu koduaiale rohkesti kiitust ja tunnustust tulnud. Viimatisel Tabivere valla heakorrakonkursi võitjate tunnustamisel möödunud sügisel anti Salme Tallmeistrile eripreemia kui valla eakamale kodukaunistajale. Salme on aegade jooksul jagatud tänu- ja kiituskirjad kaante vahele kogunud ja neid on kokku terve pakk. Ent nende saamine pole talle kunagi eesmärgiks olnud. Salme tunnistab, et iluaiandus on tal lihtsalt veres.
Maad on võetud ja antud
“Mina ju ei pidanudki siia tallu jääma,” ütleb Salme, kes on oma isa ehitatud majas elanud 1923. aasta jõuludest saati. Ta oli siis kuuekuune, kui maja valmis sai ja vanematega sisse koliti. Kuigi isa ja ema nägid tulevase talupidajana perepoega ehk Salme venda, tahtis saatus nii, et tallu jäi hoopiski tütar Salme. Vend, kellele pandi süüks Saksa sõjaväes olemist, mõisteti kümneks aastaks Siberisse, kus ta aga kopsupõletiku tagajärjel suri.
Salmel tuli hakata kodukandis kolhoositööle. Maa võeti käest ära. Kunagine suur hoov polnud enam oma. Ka isa istutatud kuuskümmend õunapuud öeldi kuuluvat kolhoosile. Tööd polnud valida. Pidi minema, kuhu vaja. Algul põllutööle, siis farmi. Ega Salme tööd põlgama polnud harjunud. Teenis omal ajal tööga välja mitmesuguseid aukirju ja sai isegi aukolhoosnikuks. Koduaeda kaunistas ikka kolhoositöö kõrvalt. Rajas kunagise vankritee asemele lillepeenrad, istutas uusi ja huvitavaid puid, põõsaid ja taimi. Aeg-ajalt muutis midagi ringi, istutas jälle, uuris, kust midagi uut ja põnevat saada oli, et seda ka oma aeda tuua.
Kui Kangro talu Eesti taasiseseisvudes oma maad tagasi sai, hakkas perenaine aeda uue hooga ümber tegema ja täiendama. “Eks siin ole jah, ühtepidi ja teistpidi tehtud, viimastel aastatel on enam-vähem paika jäänud,” ütleb Salme.
“Igasugu vigurid on ära tehtud”
Omal ajal tegi Salme kodukandis kaasa ka rahvatantsurühmas. “No see oli siis, kui ma veel tüdruk olin,” ütleb ta. “Abielunaisena sai naistuletõrjesalgas oldud, igasugustel võistlustelgi käisime.”
Kakskümmend aastat tagasi on oma külast pärit kooliõpetaja Madli Kaasik kirjutanud tolleaegses maakonnalehes Punalipp Salmest loo pealkirjaga “Ketraja külakapellis”. Selles on juttu Salme Tallmeistrist kui tublist tööinimesest ja käsitöömeistrist ning eeskujulikust kodukaunistajast, kelle aias tunduvad pilvised ilmadki päikeselised. Loo pealkiri oli aga ajendatud ilmselt sellest, et omakandi külakapellis oli Salmel tollal tõepoolest ketraja osa. “Näe, on saanud ikka igasugu vigurid ära tehtud,” naerab Salme seepeale. “Vokk kaasa, takukoonal kätte, rahvariided selga — ja tuli Tallinna esinema sõita. Eks ma siis seal ketrasin sel ajal, kui lauldi “Eidekene ketrab”. Ei, laulmas ma ei ole käinud, ma niisama kodus õue peal ümisen,” tõrjub Salme.
Ühest “vigurist” räägib Salme aga veel. “Ma olen oma huvides kalamees ka olnud. No Soitsjärv ju siinsamas. Algul püüdsin õngega, siis sai ikka paadiga käidud. Mitu aastat ikka. Varustasin oma pere ära ja said sõbrad ka.”
Toatäis käsitööd
Salme kodus on suurtel laudadel ilusad väljaõmmeldud linad. Aeg-ajalt vahetab ta need välja ja paneb jälle uued. Eriti siis, kui külalisi oodata või mõni pidulik sündmus tulemas. Padjad, katted ja palju muudki on selles kodus Salme näputöö. “Need on siin nüüd juba vanainimese käsitööd,” näitab Salme üht osa katetest, linikutest ja linadest. “No mis sa ütled, eks see ikka üks haigus ole. Näe, andis alles mustrit kokku rihtida, aga valmis ta sai,” osutab Salme ühele imeilusale linale suurel ümmargusel laual.
Omal ajal jõudis Salme käia ka Tabiveres käsitööringis. Ikka nii, et tööliste bussiga Tabiverre, hiljem tuli poeg vastu ja tõi autoga koju. Kõike on saanud teha, ka heegeldatud, veste ja kampsuneid kootud, pilutatud jne. Salme näputööd on ära käinud ka mitmetel näitustel. Üks pilutatud kleit, mille eest ta omal ajal Jõgeva rajooni käsitöönäituselt esikoha ära tõi, on praegugi kapis riidepuu peal alles. Hea vahel endalgi vaadata, et jätkus ikka omal ajal tahtmist ja kannatust pusida. “Igavesti raske oli seda tegelikult teha,” tunnistab käsitöömeister tagantjärele.
Näoga õite poole
1951. aastal abiellus Salme Vedult pärit Alfrediga. Koos kasvatati üles viis last – kolm poega ja kaks tütart. Juba kakskümmend kolm aastat on Salme olnud lesk. Kaks poega elab praegu kodus Kangrol. Kodumaja hoovil on ka ühe tütre suvemaja ning selle kaunis ümbrus püüab samuti pilku. Ju on kodukaunistamise “haigus” emalt edasi kandunud, mis muud.
Kangro talu suures hoovis on ühel pool maja okaspuud alates erinevatest kuusesortidest, mägimännist, kaljukadakast jms kuni kodulähedasest soost toodud kadakani. Ühe sissekäigutee ääres imetleme kuldvihma, teisal huvitava vormiga leinajalakat, õitsvat kuslapuud, kukerpuud, kirjut kontpuud ning teisi põõsaid ja muidugi õites lillepeenraid. Siis näitab Salme Inglismaalt pärit noort baleriinõunapuud, mis möödunud sügisel oli juba esimesi õunu kandnud. Imetlemist ja vaatamist jätkub õige mitmeks tunniks.
Suures elumajas on ema Salme toa aknad just sinnapoole, kust paistab rohkem lilli ja õitsvaid põõsaid. “Ma kohe tahan kogu aeg suvel õisi näha,” tunnistab Salme. “No vaata ikka vahel oma passi ka,” keelitavad lapsed aeg-ajalt ema, kui ta jälle liiga kauaks aeda askeldama on jäänud. Aga ega ta sellest eriti hooli. Kui tervis vähegi lubab, on ta ikka oma peenarde juures. Poeg Arvo hooleks on hekkide pügamine ja teised suuremad tööd. Tema tehtud on lauad ja toolid aianurkadesse.
Paarikümne aasta eest kogunesid esimest korda Kangro tallu Salme emapoolse suguvõsa liikmed – kokku saja inimese ringis. Kokkutuleku algataja oli Salme. Nüüd on saadud üle aasta regulaarselt kokku erinevates kohtades. “Hea, et algus sai kunagi ära tehtud, siiamaani on edasi päris edukalt läinud,” rõõmustab Kangro talu perenaine.
VAIKE KÄOSAAR
