Enamus inimesi ei pööra tähelepanu isikustatud sotsiaalmaksu teatistele ja avastab alles pensionile minnes (praeguse seaduse alusel hakkab see skeem toimima kümnekonna aasta pärast), et kümme miinimumpalgaga töötatud aastat on läinud arvesse kolme staa?iaastana, sest täisaasta läheb kirja keskmise palga puhul, kuid näiteks Siim Kallase Brüsseli-palk annab aastaga üle 40 aastaühiku.
Meie ligi 700 000 palgasaaja hulgas teenib miinimumpalka kaks inimest viiest, kuni 5000 krooniga ajab läbi 60 protsenti. Enam kui 25 000 krooni teenib vähem kui üks protsent, aga ?keskmist? või sellest suuremat palka saab kõigest iga neljas töövõtja.
Sotsiaalsfäär on iga riigi siseasi
Euroliit on majandus- ehk turuliit, erinevalt omaaegsest N.Liidust, kus sotsiaalsfäär oli riigi õlul. Siin on sotsiaalsfäär iga riigi siseasi, ja kui pole endale kohustusi võetud, siis ei maksa loota, et euroonud meie sissetulekuid tõstma hakkavad.
Väljaminekute tõusus seevastu pole kahtlust. Heaolu tõuseb niikuinii, aga Euroliit seda tõusu ei kiirenda. Nende poolt vaadates on meil statistilise elatustaseme ja pensionidega kõik korras, kuni me iseendale ning maailmale ise selgeks ei tee, et Laari üleskiidetud ?majandusime? on suur mull, mis varsti kuulsusetult lõhkeb.
Häda on selles, et meil ei tehta vahet elatus- ja toimetulekumiinimumi vahel. Rahvusvaheliselt tähendab elatusmiinimum sissetulekut, mis võimaldab pärast elamis- ja toidukulude katmist elada normaalset inimväärset elu, suhelda kaaskodanikega, tarbida kultuuri, kasvatada ja harida lapsi, muretseda kehakatteid, osta mõnikord banaane, raamatuid või kodumasinaid.
Inimesed mäletavad, et nõukogude aja palk ja pension seda hädapärast võimaldas, kui oli, mida osta (kui ei olnud, siis hangiti, aga ilma ei jäänud naljalt keegi). Viimane välja arvutatud elatusmiinimum 1987. a. paiku oli vist 150 rbl, mille ostujõud vastaks täna vähemalt 7000 kroonile.
Eesti Riigikogu ratifitseeris Euroliidu nõudel juba 31. mail 2000. Euroopa sotsiaalõiguste harta, kuid jättis välja punktid, mis tagavad vanurite õiguse saada sotsiaalset kaitset (art.23), töötajate õiguse väärikale kohtlemisele töökohal (art.26), õiguse kaitsele vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse eest (art. 30) ja õiguse eluasemele (art.31).
Artiklis 4 ? Õigus saada õiglast töötasu ? on ratifitseerimata p.1, mis kohustab ?tunnustama töötajate õigust saada niisugust töötasu, mis tagab neile ja nende perekondadele inimväärse elatustaseme? ja p.3, mis kohustab ?tunnustama mees- ja naistöötajate õigust saada võrdse töö eest võrdset tasu?.
Minister Nestor ütles toona vastuses Tiit Toomsalule, et loetletud õigused on enamasti küll Eesti põhiseadusega tagatud, aga hartas ratifitseerimise korral tullakse nende täitmist kontrollima, milleks me pole valmis. Kui ?Euroopa? nüüd avastab, et teda on petetud, võivad meid oodata mitmed ebameeldivused.
Tuleb selgitada
Tuleb võimalikult laiemalt selgitada, kuidas Eesti rahausksed võimuliidud on mõne protsendi rikaste ja ilusate heaolumüüti luues tallanud jalge alla nii nende huvid, kes veel ei suuda enda eest seista, kui ka nende õigustatud nõudmised, kes on oma elutöö teinud ning sunnitud pealt vaatama, kuidas selle vilju lagastatakse ja ärastatakse.
Eesti pensionärid väärivad igati lugupidamist ja inimväärseid tagatisi. Meil tuleb häälekalt nõuda ülalmainitud Sotsiaalharta punktide ratifitseerimist ja seda kogu maailmale põhjendada.
MALLE SALUPERE,
Eesti Vasakpartei
