Riigi mainet kahjustav korralagedus välisministeeriumis ning ministri avalik vastandumine valitsusjuhile sundisid Juhan Partsi tegema Kristiina Ojulandile ettepaneku tagasi astuda ning sellest keeldumisel panema presidendile ette välisminister vabastada.
Olemata ise näinud kõnealuseid kapo materjale, on praegu raske hinnata, kumba aspekti välisministri käitumisest talle rohkem ette tuleks heita – kas seda, et ta polnud aastaid minister olles suutnud paberitega korda majja luua, või seda, et ta avalikkust teadlikult eksitas.
Kaotas vassimisega usalduse
Kaldun siiski arvama, et ilmnenud korralageduse skandaalist oleks Ojuland võinud adekvaatse reageeringu korral sirge seljaga väljuda, vassimisega kaotatud usaldust ei ole aga enam tagasi teenida võimalik.
Miks otsustas Parts Ojulandi vabastada enne, kui ?lõplik tõde? on selgunud? Sest lõplik tõde võib selguda alles kuude või aastate pärast, riigi tõsiseltvõetavus sulada aga päevadega. Viljaskandaali tõttu lahkus Tiit Tammsaar ametist, ilma et oleks tagasi toonud enne tema ametiaega kadunud teri, ka Margus Hanson läks ja ei saanudki oma portfelli tagasi.
See ongi poliitiline vastutus, mille mõiste Reformierakonna esimehele ja kahele aseesimehele siiani võõras tundub olevat. Sellele lisandub käsuliini pidi kulgev ametkondlik vastutus ja ametlikud uurimised oma meetodite ja karistustega. Poliitikule kuulub aga vastutus selle eest, et tema töövaldkonnas on asjad korras.
Terve mõistus peaks võitma
Parts käitus liiga äkiliselt, leiab Reformierakond. Kas ikka käitus? Saladokumentide kadumine oli välis- ja peaministrile teada juba eelmise aasta novembris. Detsembris jõudis teave sellest millegipärast ka avalikkuse ette. Sellest ajast oli välisministril võimalus vigu tunnistada ning kord majja seada. Tema valis vastutuse eitamise ja avaliku võitluse ?viimase veretilgani?.
Isiklikku ambitsiooni esikohale seades pani ta raskesse olukorda oma erakonna, kel teda kaitstes tuleb kas mõru pill alla neelata ning tagasisamm astuda või valitsusliit lõhki ajada.
Võimalik valitsuskriis ja mõte erakorralistest valimistest on Eesti meediale ja poliitikavaatlejatele muidugi sama magus suutäis nagu teade prints Charlesi ja Camilla Parker Bowlesi abiellumisest Briti tabloididele. Milline hulk kombinatsioone ja spekulatsioone, mis haihtuvad sama kiiresti, kui nad tekkisid. Mis saab tegelikult? Usun, et Reformierakonnas siiski terve mõistus võidab ja nad leiavad uue välisministri kandidaadi. Res Publica on igatahes praegu rahulik, ootame ära Reformierakonna esmaspäevase juhatuse otsuse.
Siim Kiisler,
Res Publica
