25 aastat tagasi 28. mail vallutas sakslane Mathias Rust Moskva Punase väljaku.
1987. aasta 28. mail peeti üle kogu Nõukogudemaa kuulsusrikaste piirivalvurite päeva. Just sel päeval kell 13.10 sai noor saksa amatöörpiloot Mathias Rust loa oma renditud sportlennuki Cessna 1721 stardiks Helsingi Malmi lennuväljalt. Vahetult enne väljalendu oli ta tankinud kõik lennuki paagid. Ta tekitas sellega tankijates hämmastust, sest ütles, et lendab Stockholmi, tankis aga nii palju kütust, nagu oleks tal ees reis Ameerikasse.
Soome radarijaam kaotas Rusti silmist
Esialgu lendaski Rust Stockholmi suunas, teatas mõne aja möödudes Helsingi dispetšerile, et temaga on kõik korras ning lülitas oma raadiosaatja välja. Siis pööras ta lennuki järsult Moskva suunalisele lennutrassile, laskudes samal ajal 80-
Ärevuses lennujuhid saatsid välja päästeteenistuse otsimiskaatri. Jõudnud punkti, kust Rust oli oma viimase teate saatnud, nägid nad veepinnal suurt õlilaiku. Järeldanud, et lennuk on vette kukkunud ning pardal olnud piloot hukkunud, pöördus päästekaater baasi tagasi.
Hiljem levis versioon, et Rust ise viskas vette kütusekanistri, mis tekitaski merele Soome päästjaid eksitava õlilaigu. Edasisel Soome lahe kohal navigeerimisel abistasid teda tõenäoselt Narva elektrijaamade korstnad ning neist tõusev suits, mis hea ilmaga on nähtavad kuni
Leningradi-Moskva maantee kohal
Eesti põhjaranniku kohale jõudis lendur tõenäoselt kusagil Kohtla-Järve piirkonnas. Seejärel võttis ta kursi Leningradi-Moskva maantee peale ning lennates mööda seda trassi, tiirutas ta juba poole seitsme paiku õhtul Moskvas Kremli ja Punase väljaku kohal.
Leidmata Kremlis sobivat maandumiskohta, püüdis ta maandada oma lennuki esialgu otse Punasele väljakule. Ta lendaski mitu korda üle väljaku, maandumistuled sisse lülitatud, ja kõigutas märguandeks ka tiibu, kuid õhtused jalutajad ei tahtnud kuidagi talle “maandumisrada” vabaks teha. Teda aitas segadusse sattunud miilitsapost, kes pani Kremli juurde viival Moskvoretski sillal valgusfooris põlema liiklust tõkestava pideva punase tule.
Nüüd sai Rust juba takistamatult sillale maanduda. Sealt edasi ruleeris ta lennuki Punasele väljakule Pokrovski katedraali kõrvale ning lülitas seejärel mootori välja. Väljunud lennukist, jõudis ta anda uudishimulikele autogramme, kuni miilits ta arreteeris.
Rusti aitasid eelnenud ümberkorraldused
Tekib küsimus, kuidas sai selline hulljulge lend üldse võimalikuks, sest Nõukogude piirivalvest ja tema “kuulsusrikkast õhukaitsest” ei pidanud läbi pääsema isegi hiirepoeg. Vähemalt nii kinnitas kõigile tolleaegne propaganda.
Tegelikult aitasid Rusti lennu õnnestumisele oluliselt kaasa mitmed Nõukogude Liidu juhtkonna eelnevail aastatel tehtud ümberkorraldused.
Nii oli senini kehtinud N. Liidu ühtne õhukaitse süsteem Leonid Breznevi korraldusel 1978. aastast peale jagatud paljudeks iseseisvateks eraldi piirkondadeks. Selle tulemuseks oli, et kui piiririkkuja enam antud piirkonna õhuruumis polnud, polnud see nüüd enam ka selle piirkonna ülemuste mureks.
Pärast 1983. aasta 1. septembrit, kui Nõukogude Liidu hävitaja tulistas alla Korea reisilennuki Boeing 747, mille tulemusel hukkus 269 reisijat, oli kõrgem juhtkond andnud õhukaitsevägedele korralduse reisi- ja sportlennukeid mitte mingil juhul tulistada, vaid neid jälgida ning vajadusel maanduma sundida. Kuidas seda teha, ei olnud eeskirjas öeldud. Eriti arvestades, et püüdurhävitajad lendavad mitu korda kiiremini ja tavaliselt ka tunduvalt kõrgemal kui näiteks väikelennuk Cessna.
Rusti lennule aitasid kaasa ka mitmed tema sõidu ajal toimunud lausa grotesksed juhtumused.
Näiteks, kui ta Dno raudteejaama juures oli jõudnud Leningrad-Moskva trassile ning jätkanud sedamööda oma lendu Moskva suunas, toimusid selles piirkonnas just parasjagu õhuväe õppused, kus oli õhus korraga 12 hävitajat, kes viisid läbi omavahelist treeningmanöövrit “oma-võõras”. Teatud momendil tuli aga kõigile manöövrist osa võtvatele lennukitele anda tunnuskood “oma”, et vältida sattumist naabruses paikneva õhutõrje raketidivisjonile “kahtlaseks objektiks”. Tulemusena sai teiste hulgas ka Rusti lennuk endale tunnuskoodi “oma” ning võis ise endalegi teadmata nüüd puutumatult oma lendu jätkata.
Moskva õhuruumis valitses täielik lennukeeld
Järgnevas õhukaitsepiirkonnas, kus Rustil enam ei kehtinud “oma lennuki” staatus, oli eelmisel päeval kokku põrganud ning alla kukkunud sõjaväe hävituslennuk MIG-25 ja pommitaja Tu-22. Nüüd käisid seal hukkunute ja lennukitükkide intensiivsed otsingud. Seetõttu pidas sidepidaja-kopter ka Rusti lennukit üheks päästetöödel osalejaks.
Enne Moskvat läbis Rusti teekond veel Šeremetjevo rahvusvaheliste lennuväljade piirkonna, mis enam otseselt õhukaitsevägede alluvusse ei kuulunud Tsiviillendude juhtidele ei jäänud tundmatut lennukit märgates, kas mitte mingitele kontaktikatsetele ei reageerinud, enam muud üle kui ohutuse tagamiseks lennuväljal kõikide lennukite õhkutõusmised ja maandumised ligi pooleks tunniks katkestada. Selle ajaga oli Rust oma Cessnaga juba jõudnud Moskva õhuruumi, kus tegelikkuses valitses juba täielik lennukeeld sealjuures ka sõjalennukitele.
Hiljem on mõned “vandenõuteoreetikud”, nende hulgas ka mitmed Nõukogude Liidu kõrgemad sõjaväelased, väitnud, et Rusti lend ja maandumine Moskva südames oli mingi võõrriigi eriteenistuste ette valmistatud ja sai teoks Mihhail Gorbatšovi teadmisel ja mahitusel, sest muidu poleks see mingil juhul sihtkohta jõudnud.
Gorbatšov kasutas skandaali ära
Tegelikult Nõukogude Liidu kõrgemat juhtkonda, sealjuures ka partei peasekretäri, tol saatuslikul päeval Moskvas polnudki. Nad naasid Berliinist Varssavi Lepingu Organisatsiooni tippkohtumiselt alles järgmisel päeval.
Gorbatšov kasutas oskuslikult ära Mathias Rusti lennu pärast puhkenud skandaali, et vabaneda tema reformidele vastu tegutsevast armee juhtkonnast, kes kartsid, et kaotavad reformide käigus oma kõrged kohad ja ka senise mugava äraolemise.
Rusti-juhtumi tulemusena kaotasid oma koha kaitseminister marssal Sokolov, veel kolm marssalit ja umbes 300 kindralit-polkovnikut ja teist kõrgemat pagunikandjat. Välismaal võrreldi seda aktsiooni Stalini poolt 1937. aastal läbi viidud suurpuhastusega Punaarmee kõrgemas juhtkonnas.
Venemaal aga hakkasid naljamehed rääkima, et kõige pehmem on sõita nüüd mööda Leningradi-Moskva maanteed, sest see on kaetud kindralite papaahadega.
Irvhambad tegid aga ettepaneku nimetada Punane väljak ümber lennujaamaks Šeremetjevo-3. Korra olevatki rühm Punasel väljakul seisnud inimesi miilitsale väitnud, et nad ootavad just siin lennukit, et Hamburgi sõita.
Lennukit Cessna 172, millega Mathias Rust oma kurikuulsa lennu tegi, eksponeeritakse nüüd Berliinis asuvas tehnikamuuseumis. Kuigi konstrueeritud juba möödunud sajandi viiekümnendatel aastatel, on see lennukitüüp veel praegugi üks levinumaid väikelennukeid maailmas. Olles lennul vägagi stabiilne ja kergelt juhitav, kasutatakse seda ka Eestis pilootide koolitamisel, tauditõrjel ja kaardistamistöödel. Puuduseks peetakse sellel lennukil võrdlemisi väikese võimsusega mootorit, mis piirab selle kasutamist purilennukite ülesvedamisel.
Mathias Rusti kirev elukäik
Mathias Rusti on iseloomustatud kui väliselt paipoisi olemusega, kuid püsimatu iseloomuga noormeest. Tema isa töötas Saksa elektritoodete suurfirmas AEG. Ema oli kodune. Kohtuistungi ajal Moskvas võimaldati ka emal saalis viibida ja tunnistusi anda. Koolis huvitas poissi kõige enam keemia, füüsika ja astronoomia. Lennundushuviline sai temast juba 12-aastaselt. Kooli lõpetamise järel läks Rust Schneideri erafirmasse, kus töötas arvutioperaatorina kuni kurikuulsa lennuni. Kogu oma vaba aja veetis ta siis Hamburgi lennuklubis oma tulevast lendu ette valmistades.
Kohtuistungil Mathias Rusti üle süüdistati teda huligaansuses ning lennunõuete ja Nõukogude Liidu riigipiiri rikkumises. Samal ajal väitis ta ise, et tahtis oma lennuga hoopis ida ja lääne vahel sõprussilda luua. Karistuseks mõisteti talle suhteliselt leebelt neli aastat vangistust, millest tal tuli koos eeluurimusvanglas oldud ajaga ära istuda 432 päeva. Tema enneaegset vabastamist palus Gorbatšovilt isiklikult ka tollane Lääne-Saksamaa liidukantsler Helmut Kohl.
Moskvast vangist vabanemise järel pidi Rust minema Saksamaal sõjaväkke sundaega teenima. Valinud aga alternatiivse teenistuse, läks ta haiglasse tööle, kus ründas noaga seal töötanud meditsiiniõde, kes polevat tal lasknud ennast suudelda. Kohus mõistis talle ettekavatsetud tapmiskatse eest kaheaastase vanglakaristuse. Seda ta ära ei istunud, sest amnesteeriti taas.
1997. aastal abiellus Rust rikka hindu teekaupmehe tütre, Getthaga. Ta oli enne seda pühendunud hinduismile ja abiellumistseremoonia peetigi kohalike kommete kohaselt Indias. Pärast seda naasis noorpaar Hamburgi. Rahutu iseloomu tõttu proovis Rust mitmeid ameteid. Lahutas ja abiellus uuesti, reisis palju. On külastanud paaril korral ka Eestit. Praegu elatab ta ennast väidetavalt pokkerimängust. Käesoleval aastal peaks ilmuma ka tema mälestusteraamat.
Ajaloolise lennu 25. aastapäeva eel käis Mathias Rust Saksa nädalaajakirja Stern saatel ka Moskvas. Käidi ja vaadati üle nii Punane väljak kui ka Lefortovo vangla, kus ta omal ajal 14 kuud vangis oli. Ajakirjale Stern üles ta siis: “ Täna vaatan ma asjale hoopis teise pilguga ega kordaks enam niisugust lendu. Tollaseid plaane peaksin ma nüüd ebarealistlikeks. See oli siis minu poolt vastustundetu tegu.”
i
ARVI LIIVA
