Saksamaaga sõbrunemas

Eesti esindusse kuulus kuus noort- Gerda , Pärt, Liis, Getter, Ruth ja allakirjutanu. Erinevalt teiste riikide, Saksamaa, Poola ja Tsehhi noortest, selgusid meie laagrisse pääsejad konkursi teel. Kõigil eestlastel on ajakirjanduslikud kogemused varasemast ajast.

Ajakirjanduslaagri võib kokku võtta selle toimumispaikade järgi: Berliin, Dresden, Spreewald, Elsterwerda ja Zeischa.

Sealt sai alguse eestlaste seiklusrikas teekond Ida- Saksamaa tööstuslinna Elsterwerdasse. Nimelt kiirustades Tegeli lennujaamast Berliini Zoloogischer Garteni raudteejaama, sattus seltskond vale rongi peale. Sellest saime teada nn viimasel minutil piletikontrolli käest, kes suunas meid öigel ajal rongi pealt maha väikesesse raudteejaama Baruth (Mark), kus pärast ootamist jätkus teekond Elsterwerdasse juba õige rongiga.

Berliini tulime tagasi ka laagri ajal, nimelt 15. augustil toimus bussiga linnaeksukursioon. Selle ekskursiooni juures on mainimist väärt inglise keelne giid, mis oli eestlastele meeldiv ja positiivne üllatus, sest pooled meist pole õppinud saksa keelt.

Sachseni liidumaa pealinna Dresdeni sõitsime me varahommikul. Dresdenis ei olnud meil ei kaarti ega ka giidi, nii et suurlinnaga tutvusime omal käel, mistõttu jäid teadmata mitmete vaatamisväärsuste nimed ning ka nendega seonduvad ajaloolised faktid ja kultuuriline taust.

Spreewald on jõekeste ja ojakeste ala, mille vahel sõidavad gondlid. Kolmetunnise gondlisõidu jooksul sai näha omapärase stiiliga suvilaid ning iluaedum, samuti kohtasime pisikesi päkapikke. Spreewaldi sümbolid on ka kurgid, nende jaoks on muuseum ning eriüritused.

Elsterwerda on tööstuslinn Dresdeni ja Berliini vahel. Selles pisikese linna noorteklubis veetsime me enamuse oma vabast ajast, kui me parajasti linna vahel ei liikunud.

Esimesel noorteklubi külastuspäeval peeti meile loeng ajakirjanduse ABCst. Tuleb tunnistada, et eestlastele olid need põhitõed ammu teada, ent kaaslaagrilised, sakslased, tsehhid ja poolalased tundisid loengu vastu suurt huvi. Samal päeval saime ka ülesandeks kirjutada artikkel kodus ettevalmistatud teemal. Meie artikkel rääkis puuetega inimeste olukorrast Eestis.

Noortekeskusesse tuli meile külla Elbe-Elsteri maavanem Claus Richter. Kohtumine oli ülesehitatud pressikonverentsina. Esmalt rääkis maavanem Elbe-Elsteri maakonnast ja seejärel oli kõigil võimalus talle küsimusi esitada.

Zeischa oli meie elupaik, kus meie “kodudeks” oli kämpingutoad. Meie õhtud möödusid kas lõkke ääres, oma kämpingutoas ristsõnu ja SuDokusid lahendades või siis üldises koosolekuruumis. Esimestel päevadel olid meil tutvumismängud ja -õhtud.

Järgmisel päeval korraldati meile nn “orienteerumis-näitlemismängu”, milles olid laagrilised segi paisatud rahvusvahelisteks rühmadeks. Kõigepealt tuli ülesse leida laagriplatsilt kollasele post-it paberile märgitud, kas inglise, saksa, eesti, poola või tsehhi keelne sõna ning sellega minna zürii juurde ja sealt anti ülesanne, mis tuli täita. Ülesannete seas oli näiteks katkendi mängimine Romeo ja Juliast, tänapäevane moeshow, poiste puhul tüdrukute kehastamine ja tüdrukute puhul poiste kehastamine jne.

Neljal õhtul oli keeleõpe. Esimesel korral tutvusime poola keelega. Tunni lõpetuseks laulsime Maryla Rodowiczi laulu “Remedium”, mis meeldis kõigile laagrilistele. Eesti keele tund oli kõige sisukam ja huvitavam ning meie emakeelt kasutati laagri lõpuni. Populaarsemaks kujunesid väljendid “Kus Sven on?” ja “Kas me täna õhtul ka vorsti saame?”. Sven oli meie laagri “kloun”, vähemalt nii tutvustati teda meile, tegelikult oli ta laagrikasvataja koos Agnieszkaga. Vorstiküsimus oli tingitud esimeste päevade liigsest vorstist toidulaual. Tsehhid pakkusid keeletunni lõpetuseks oma õlut. Saksa noored tutvustasid kohalikku slängi.

Viimane õhtu oli laagris väga meeldejääv. Nimelt korraldas Sven oma sõpradega koos meeldejääva kummituste õhtu. Õhtul pimedas kutsus ta laagrilised endaga metsa kaasa, ent metsa servas saatis noored paariti või üksikult metsa jalutama. Teel tulid vastu mitmed elukad ja hirmuäratavad inimesed, kuuldusid püssilasud ja laagriliste karjed. Ehkki selle jalutuskäigus ajal oli hirm nahas, siis hiljem selle tagasivaadates tundub see ääretult tore ning lahe ettevõtmine, et teinekordki võis selle läbi teha.

BIRGIT KASTEPÕLD