Keeruline 1993. aasta pakkus Jõgevamaale sündmusi, mis on ajaloolehekülgedele püsima jäänudki. Jõulude eel kaevati täpsete juhtnööride järgi Jõgeva–Kuremaa tee äärest välja Permi maffiagrupeeringu kadunuks jäänud juhtide surnukehad. 5. aprillil tehti ühisgümnaasiumile maakonna ajaloo esimene pommiähvardus.
16. märtsil varastati aga Palamuse rahvamajast Kaljo Polli (1928– 2004) õlimaal rahvakirjanik Oskar Lutsust. Selliseid saladuslooriga kaetud või lõpliku lahenduseta jäänud lugusid on maakonna ajaloost teisigi. Vooremaa soovib nüüd ja tulevikus neid tänasele lugejale tutvustada.
Oli teisipäev, 16. märts 1993. Palamuse rahvamaja töötajad Tiina ja Arne Tegelmann läksid nagu ikka hommikul kultuuritemplisse tööle. Avasid välisukse ja sisenesid majja. Arne läks pea kohe saali, sest ahjud ootasid kütmist.
„Kui panin saalis tuled põlema, sain aru, et midagi on valesti. Kardinad akna ees liikusid tuule käes,” meenutab Arne.
„Enne veel, kui kardinate taga oleva aknani jõudsin, nägin, et toolidele oli tõstetud suur pildiraam. Seest tühi. Siis oli selge, et Kaljo Polli õlimaal Oskar Lutsust on kadunud.“
Tegelman meenutab, et suur pildiraam asetses tühjalt toolidel. Kardina taha jääv Amme jõe poolne aknaklaas oli aga purustatud.
„Selge, et keegi oli akna kaudu rahvamaja saali tunginud ja varastanud rahvakirjanik Oskar Lutsust tehtud õlimaali „Vanad teerajad“. Kuna maal oli iseenesest suur, 114 x 146, ei saadud seda niisama lihtsalt ära viia, vaid see oli lõuendil raamist välja lõigatud,“ kirjeldab Tegelmann aastatetagust juhtumit.
Kunstirööv Palamusel
Tegelmanni sõnul tulid kohale politseinikud. Ühena esimesena inspektor-kriminalist Kalju Leppik. „Ausalt öeldes ma isegi eriti ei mäleta seda juhtumit, sest väljakutseid oli siis kogu aeg. Tööd oli palju ning kogu aeg olid ootel, kuhu järgmisena,” meenutab nüüd juba pensionil olev kriminalist Leppik.
„Kahjuks ei ole mul sellest juhtumist säilinud märkmeid. Võimalik, et võtsin väljast jalajälgede jäljendid, kui neid muidugi oli, ning sõrmejälgi aknaklaasilt ja aknalaualt. DNAd me siis veel ei kasutanud. Palju minu tehtud tööst uurijad kasutusele võtsid, ei oska ma öelda. Ka seda, kas asitõendid läksid paberile kirja või ei läinud,“ rääkis aastaid maakonnas kriminalisti ja hiljem Paikuse politseikoolis õppejõuna töötanud Kalju Leppik.
Laupäeval, 20. märtsil 1993 ilmunud Vooremaa kirjutas esiküljel uudise „Kunstirööv Palamusel“. Seal seisis: „Oskar Lutsu 40. surma-aastapäeva eel tungisid vargad Palamuse rahvamaja saali, kust varastasid kunstnik Kaljo Polli suureformaadilise õlimaali Oskar Lutsust, kes istub Raadivere voorel suurel kivil ja meenutab noorpõlve. Maali „Vanad teerajad“ fooniks on Palamuse alevik. Kunstiröövlid olid saali sisenenud akna kaudu.“
Kirjutis Rootsi lehes
Mõned päevad pärast kunstiröövi, 23. märtsil, toimus Palamusel viienda huumoripreemia kätteandmine. Sealgi tehti kunstiröövist palju juttu.
„Viienda preemia andsime Kirill Teiterile. Kohal oli ka esimese preemia 1986. aastal saanud Priit Aimla, kes lubas sellest kirjutada Rootsis ilmuvasse väliseestlaste Eesti Päevalehte. Sest ühe versioonina arutleti võimaluse üle, et varastatud maal viiakse välismaale,“ räägib Tegelmann.
Nii ilmuski 2. aprillil sel teemal kirjutis Rootsis ilmuva Eesti Päevalehe esiküljel. Kirjatöö autoriks oli tuntud humorist Priit Aimla.
„16. märtsil varastati Palamusel kohalikust muuseumist K. Polli poolt 1958. aastal maalitud pilt mõõtudega 114 x 146 cm. Pildiraam jäeti muuseumisse. Varguse eesmärk võis olla edasimüük – aga kellele siis? Ainult eestlasele ja kindluse mõttes välismaal!“
Arutlused ja mõttevahetused teemal, kes ja milleks suure õlimaali varastas, jätkusid tükk aega. Välis-Eestiga seotud röövivõimalusest räägiti ka.
„Iseenesest ei olnud ju tegemist eriliselt suure väärtusega kunstiteosega. Rohkem oli see ikka kohalikku keskkonda kuuluv taies. Miks Polli selle maalis ja just 1958. aastal, ei tea. Võib-olla oli mingi tellimus,“ arutleb Arne Tegelmann.
Samamoodi valitses teadmatus maalivarguse jälgede ajamisel.
Arusaamatu vargus
8. aprillil 1993 ilmus Vooremaas artikkel „Palamuse kunstiröövist“. Varjunime all kirjutanud autor lahkas pikemalt maaliröövi võimalikke tagamaid.
„Nn kunstirööv Palamusel ärgitab avaldama mõningaid emotsionaalseid mõtteid. Oleme harjunud kuulma suurtest kunstiröövidest välismaal. Oleme kuulnud ka kunstioksjonitest, kus maalide hinnad küündivad mitme miljoni dollarini. Vaadeldes sellisel taustal Palamuse nn kunstiröövi, tundub see halenaljaka ja haletsusväärselt asjatundmatuna, mille taga näib olevat naiivne kujujutlus, et kunst teeb rikkaks.
Need, kelle maale Läänes röövitakse, on kunstiajaloo maailmanimed (L. da Vinci, V. van Gogh, P. P. Rubens jne) ja neid on nii mõnigi fanaatiline kollektsionäär nõus kriminaalsel teel omandama ning nende eest ka suuri summasid maksma. K. Polli täiesti keskmisel tasemel maalitud realistlikul Lutsu-pildil ei ole aga Lääne ega Ida kunstikollektsionääride, samuti mitte Eesti praeguse kunstiostja jaoks mingit külgetõmbejõudu /…/
K. Polli maalil on küll suur väärtus, aga seda vaid siis, kui ta on Palamuse kultuurimaja seinal. Seal on tal traditsioone alalhoidev kultuurilooline väärtus. Seega on tegu harimatu, võhikliku, mõttetu vandalismiaktiga, mis jätab ühe inetu porise pleki Palamuse kultuuriloole /…/
Praegu, mil meil isikuvabadus ka kunsti omamise mõttes on taastunud, on osa elanikkonnast liiga vaene, et tõelise kunsti omanikuks saada. Mõned ärikad ja prominendid, kes endale maale ostavad, pole aga kindlasti mitte huvitatud K. Polli Lutsu pildist /…/
Nii et ei oskagi arvata, mida Palamuse „pildiröövlid“ oma saagiga peale hakkavad. Kõige kasulikum oleks nii Palamusele kui ka „röövlitele“ endile, kui nad selle maali tagasi tooksid. Kui avalikult ja päevavalgel ei julge, siis toogu öösel ja pimedas, nagu äraviiminegi toimetati. Raha, mis vajalik maali taasraamimiseks, oleks samuti moraalselt kasulik kultuurimajale hüvitada!“
Luts rahvamaja seinal
Aega on maaliröövist möödunud juba 27 aastat. Ei leitud jälgi röövlitest siis ega ilmselt leita ka lähiajal. Võib-olla kunagi aastate pärast ilmub varastatud taies kusagilt välja, võib-olla ka mitte. Jõgevamaa ainus suurem kunstirööv on jäänudki lahenduseta. On ainult jutud ja oletused. Juba 16 aastat on meie seast lahkunud ka Lutsu maali looja kunstnik Kaljo Polli.
Palamuse rahvamaja seinalt vaatab aga tänagi vastu suur Oskar Lutsu portree. Kui rahvamajas 1993. aastal maalivargad käisid, jätsid nad raami maha. Ja uue sajandi algul telliti Tegelmanni sõnul Kudina Tankla omaniku Aivar Sanderi eestvõttel ning tema ja mitme teise Palamuse valla ettevõtja rahastamisel vanasse raami uus rahvakirjanik Oskar Lutsu portree.
Selle maalis Kursi koolkonda kuulunud, meie seast juba lahkunud Peeter Allik. Tema groteskne taies tekitas esialgu küll omajagu poleemikat, kuid nüüdseks on Palamuse rahvas ja külastajad sellega üsna harjunud. Nii vaatab kunagi varastatud maali kohalt vastu pisut teistmoodi Luts.
Aga rahvamaja koridori seinal on väiksel kujul näha ka 27 aastat tagasi varastatud õlimaal „Vanad teerajad“.
„Aastaid tagasi nägin Tartus Lutsu majamuuseumis pilti, mis sarnanes täpselt rahvamajast varastatud Kaljo Polli maalile, mis kujutab kivil istuvat Oskar Lutsu Palamuse ümbruse maastiku taustal. Küsisin tookord muuseumirahvalt, kas see on selle maali koopia? Kuid ei, see on hoopis sama taiese kavand.
Küll jäädvustasime selle Polli kavandi ka enda muuseumi jaoks ja nüüd on see väiksel kujul rahvamajas seinal. Polli originaalteos oli Palamuse rahva jaoks väga oluline ja hea vähemalt, et meil on olemas selle maali kavandi koopia,” rääkis Tegelmann.
TIIT LÄÄNE
