12. detsembril möödus 100 aastat seltsimaja avamisest Palamusel. Tolle aja Eesti suurim maaseltsimaja jõudis kohalikku rahvast teenida veidi enam kui kolmkümmend aastat. 1941. aasta suvel hävis hoone sõjatules.
Ehkki seltse oli Palamuse kihelkonnas tegutsenud ka varem, tõi positiivse pöörde selle kandi kultuuri- ja seltsiellu just Kuremaa Tuletõrje Seltsi asutamine. 23. juulil 1900 toimus Kuremaa vallamajas tuletõrjeseltsi esimene koosolek, kus valiti seltsile juhatus. Peale praktiliste ülesannetega tegelemise seadis selts eesmärgiks just vaimse kultuuri vallas tegutsemise. Selgituseks olgu siinkohal öeldud, et Palamuse oli tollal Kuremaa valla keskus, sestap kandis ka siin tegutsenud tuletõrjeselts Kuremaa nime.
Kuremaa Tuletõrje Selts alustas paljutõotavalt: korraldas näitusmüüke, tähistas seltsi aastapäevi. 1904. aastast pärineb esmakordne teade Palamuse oma rahva poolt esitatud näitemängust. 1905. aasta revolutsiooni järel aga seltsielu soikus: paljud selles kaasa löönud sulgusid endasse ja tõmbusid tagasi ühiskondlikust sfäärist. Seltside liikmete vahel kerkisid esile maailmavaatelised erinevused ning see tõi kaasa näiteks Kuremaa Põllumeeste Seltsi liikmeskonna vähenemise ja Kuremaa Tuletõrje Seltsi liikmeskonna rahulolematuse seltsi juhtkonnaga.
Olukorda Kuremaa Tuletõrje Seltsis iseloomustab Rahva Päevalehes 1909. aastal ilmunud artikkel: “Niisamuti näeb ka kohaline Tuletõrje Selts viimasel ajal surmamärki otsa ees kandma – ta kannatab jonni tõbe auahne juhtide isemeelse tujude all.”
Sama 1909. aasta tõi siiski murrangu. Kuremaa Tuletõrje Seltsi 15. märtsil toimunud peakoosolekul loobus senine juht A. Martin ametist ja tema asemele valiti Mõisamaa kooliõpetaja M. Uus. Seltsi senise juhi ja liikmete vahelise tüli põhjuseks oli perekond Drawneeki poolt välja käidud seltsimaja ehitamise idee. Et eelmise esimehe lahkumise järel polnud seltsi jäänud enam kedagi, kes maja ehitamisele vastu oleks seisnud, moodustati 30. märtsi koosolekul 16-liikmeline komitee, kelle ülesandeks sai koos seltsi eestseisusega seltsimaja ehitamist ette valmistama hakata.
Kui seltsi uus esimees pidas parasjagu sütitavat kõnet maja ehitamise kasuks, pisteti talle pihku sedel, mille vahendusel neiu Aurora Drawneek teatas, et tema kingib seltsimaja ehitamise heaks 25 rubla. Sellele järgnesid teisedki annetused. Seltsimaja esialgseks maksumuseks arvestati 13 000 rubla. Suurem osa sellest rahast koguneski vabatahtlikest annetustest. Seltsimaja ehitamisele aitasid kõige enam kaasa Christof ja Anna Drawneek.
Suurim maaseltsimaja
Tuletõrjeseltsi esimehe poeg Mart Uus on meenutanud: “Ehitusmaterjaliks ostsime Laiuse kroonumõisa puust aidad ja karjalauda, sest mõis tükeldati ja anti väiketaludena rahvale välja. Muidugi tuli osta uusi palke juurde. Materjale vedasime talgude korras kokku. Mina vedasin isa kahe hobusega mitu päeva palgimaterjali Laiuselt ja laudu Lahaverest. Rahvas võttis hoolsalt osa. Paljud teisedki hobusepidajad vedasid mitmeid päevi palke tasuta. Kellel hobust polnud, see aitas ehitamisel kaasa.”
Kui kahekorruseline puithoone valmis, sai sellest Eesti suurim maaseltsimaja. Saalis oli 304 istekohta ja suurtest akendest paistis sisse rohkesti valgust. Saalis oli neli piirituslampi, igaüks 50 küünla jõuga. Taheti isegi elektrivalgust sisse seada, aga kalli hinna tõttu jäeti see plaan katki. Maja ainsaks puuduseks toodi saali halb akustika. Seltsimaja kõrval asus pritsimaja, mille tornis puhuti signaalpasunat, kui ümbruskonnas tuli lahti läks.
Kuremaa Tuletõrje Seltsi seltsimaja avati 12. detsembril 1910. Maja õnnistas sisse õpetaja August Westren-Doll. Seltsi esimees Mart Uus tõdes avamisel, et varem oli selts sunnitud oma pidusid ja koosolekuid kõrtsi saalis pidama, mis ei olnud selleks aga kohane paik. Õhtul peeti uues seltsimajas pidu. Laulsid sega- ja meeskoorid ning kanti ette näidend “Jäme särk”.
1910. aastal hakkasid seoses seltsimaja avamisega tegutsema tuletõrjeseltsi segakoor, puhkpilliorkester ja alaline näiteseltskond. Näitelava dekoratsioonid ja näitlejate riietus saadi tasuta Drawneekide riidevärvimistöökojast. Drawneekide kulu ja kirjadega olid Peterburist Zimmermanni tehasest tellitud ka orkestripillid. Orkestrit peeti väga vajalikuks, sest paraadidel ja peoõhtutel lõõtspilli “kräuksutamist” ei peetud väga sündsaks.
Prioriteedid nihkusid
Seltsimaja valmimine tõi kaasa prioriteetide nihkumise tuletõrjeseltsi tegevuses. Väljaanne Meie Aastasada kirjutas 1912. a 8. veebruari numbris:
“Pilku mineva aastase seltsi tegevuse pääle heites peab tunnistama, et pidude toimepanek seltsi pääülesanne näib olevat, kuna tulekustutamine omale alles teise paiga omandab. Seda tõendab ka juba see, et mineva aasta jooksul ühtegi liikmete harjutust ära ei peetud, ei ole ka kustutusriistad endiselt korras. Laulu ja näiteseltskond on mõnede õõrumiste tõttu killustatud. Kursuste ja kõnede pidamist seltsi põhjuskiri ei luba, kuid sellegi poolest peaks katsuma neist takistustest üle saada, sest ka Palamuse rahvale oleks midagi sisukamat pakkuda kui tantsukursused, mis praegu täiehooga käivad.”
1912. aasta 6. veebruari Postimehe andmetel toimus aga seltsimajas peale tantsukursuste muudki. Leht kirjutab: “Kuremaa Tuletõrjujate Seltsimajas on iga neljapäeval 9. veebr. hakates kuni juuni kuu lõpuni, üleüldise ajaloo õhtud, kus kohalik õpetaja A. W. Doll ajaloost seletust annab. Sisseminek kõigile maksuta.”
Ajalooliste kõnede õhtutel oli kuulajaid paarisaja ringis, mis oli maaoludes haruldane.
Tosin aastat hiljem (30. jaanuaril 1924) tõdetakse samas väljaandes, et Vabadussõja ajal läksid Kuremaa Tuletõrje Seltsis asjad allamäge. “Seltsimaja oli lihtsalt salakõrtsiks ja veel hullemaks muutunud. Tuletõrjujatel puudus kodukord, ei käidud enam harjutustel, ega osatud marssidagi. Seltsimaja on seest- ja väljastpoolt lagunemas,” kirjutas leht.
Sõja lõpp tõi aga jälle elevust seltside tegevusse ja juba selsamal 1924. aastal tõusis Kuremaa Tuletõrje Seltsi tegevliikmete arv 109ni. Otsustati, et seltsi ilma alkoholita einelaud peab iga päev lahti olema, et ka teekäijatel koht oleks, kuhu sisse minna jalgu puhkama. Lugemislauale otsustati muretseda päevalehed ja paremad ajakirjad. Uuel eestseisusel oli kavatsus taastada seltsimajas sõjaeelne kõne- ja vaidlusõhtute traditsioon.
Vaatamata sellele, et sõda oli lõppenud, vaevlesid seltsid aga ikkagi majanduslikus kitsikuses. Peoõhtute korraldamisel tuli Tartu maavalitsusele tasuda nn lõbustusmaksu 18 protsendi ulatuses peo sissetulekust. Samas nõudis Kuremaa Tuletõrje Selts teistelt seltsidelt seltsimaja ruumide kasutamise eest üüri. 1932. aastaks teravnes olukord koguni niivõrd, et seltskonnategelaste koosolekul tehti ettepanek loobuda koostööst Kuremaa Tuletõrje Seltsiga. Kriisiilminguid võis täheldada veel 1937. aastani. Aastakümne lõpus toimus ühistegevuse uus tõus.
1940. aastal alanud nõukogude okupatsioon likvideeris Eestis seltside tegevuse. 1941. aastal hävis sõjatules ka Palamuse seltsimaja. Praegu tegutseb Palamuse rahvamaja kunagi pastoraadiks ehitatud hoones, milles praegugi asuvad ka koguduse ruumid. Sada aastat tagasi avatud seltsimaja asukohas avati aga möödunud pühapäeval mälestuskivi, mille juures infotahvel lühiülevaatega seltsimaja ajaloost.
i
TIINA KIVITS, Palamuse kihelkonnakoolimuuseumi teadur
