Sajad avaldused laual näitavad, et mure püsib

Kümnekonna päevaga on maakonna sotsiaaltöötajate lauale maandunud sadu avaldusi, milles palutakse suurte arvete tasumisel abi. Need, kes avaldustega iga päev tegelevad, tõdevad, et tööd on palju ja pingegi suur. Samas on paljudele eakatele inimestele aga noored appi tulnud. Nii väheneb ka eaka jala- ja peavaev ja vajalikud paberid saavad kiiresti täidetud.
Aga need nädalad on näidanud, et liiga palju inimesi vajab abi ja digitiiger magab sügavat und ega plaanigi ärgata. Ei ole võimalik, et digiriigis, kus kõik on teada ja kus aasta-aastalt esitatakse juba eeltäidetud tuludeklaratsioone, tuleb mässata paberite, arvete ja kümnete tõenditega. Ja kui midagi maha jääb, tuleb jalgadele valu anda, et vajalik ära tuua. See ei ole digiriigile kohane ega tohigi olla.
Nüüd, mil valitsus taaskord kompensatsioonide osas ümber otsustas, ei tea täna veel omavalitsuses keegi, mida see nende jaoks tähendab. Hea on kõik vastutus kohalikele omavalitsustele ära anda, kuid sealjuures peaks jälgima ka põhimõtet, et siis võiks kael teada, mida pea teeb. Praegu on vaidlustele ja eriskummalistele sõnumitele ühiskonnas nii palju aega kulunud, et varsti ei tea enam keegi, mida kuidas hüvitatakse ja milliste paberitega viimaks sotsiaalosakonna uksest sisse peab minema.
Digiriigist ootaks ikkagi rohkem. Palju, palju rohkem.