Saetööstustele seadmete tarnija Heiki Einpaul vahendab Venemaale Eesti puidutööstuse edulugu

Einpaul vahendab itta eestlaste ainulaadset kogemust ehitada kümne aastaga üles nüüdisaegne efektiivne saetööstus ja saematerjali järeltöötlemine.

?Meil on võimalus müüa kogemust, mida kusagil mujal maailmas pole. Ja venelased aktsepteerivad seda. Aastal 1990 olime samas seisus ? isegi saia sai talongiga. Meie seda enam ei mäleta, venelane samuti. Meie inimesed on arengu edukalt läbi teinud. Võib-olla kusagil mujal õnnestub mingil teisel moel korrata eestlaste kangelastegu, sest kunagi ei saa täpselt sama kopeerida. Ehk teisel tasandil õnnestub samu kogemusi kasutades kellelgi saavutada sarnaseid tulemusi,? rääkis Einpaul ja selgitas oma mõttekäiku:

?Me ei saa ennast 1993. aastasse tagasi viia ja teha praegu täpselt samamoodi ning arendada välja näiteks uus Hekotek. Praegu on see võimatu. Midagi peab tegema hoopis teisiti, kui keegi tahaks samasugust firmat käivitada.?

Tema hinnangul on Hansapangal Venemaa filiaali avamisega hea sanss kasutada oma Eestis saadud kogemusi metsatööstusse investeerimisel. ?Ühelgi lääne pangal pole ka ligilähedastki sellise tööstusharu kiirendatud arengu kogemust. Meil on inimesed, kes oskavad teistmoodi näha, mis rajatavast ettevõttest kahe aasta pärast saada võib. Venemaa olukord on paljuski sarnane sellele, mis oli Eestis. Kohaliku palgi hinna ning saematerjali maailmaturu hinnavahe tõttu on võimalik rajada kolmeaastase tasuvusajaga uus saeveski,? tunnistas Einpaul.

Venemaal 2000. aastast

Hekotek sai Venemaal esimesed objektid 2000. aastal. ?Ma olin seal ka varem kaupa käinud tegemas, aga sellest ei tulnud midagi välja,? rääkis Heiki Einpaul. 1996. aastal käis ta Nizni Novgorodis, kus saetööstuse omanikega ühist keelt ei leidnud.

1998. aastal oli Venemaal suur finantskriis, mis pani aktiivse müügi mõneks ajaks seisma. Esimeseks objektiks oli Hekotekile Venemaal Onega saeveski Arhangelski oblastis, 200 kilomeetrit oblastikeskusest läände Onega jõe suudmes. Eesti firma on sinna tarninud palgisortimisliini, 4 kuivatit, katlamaja kütuse etteande punkri ja ehitanud koos partneritega Imavere I etapiga sarnase peenpalki saagiva saeliini. Praegu suudab Onega saeveski saagida kuni 280 000 tihumeetrit saematerjali aastas. Tõenäoliselt saab seal olema ka Hekoteki tarnitud uus saematerjali sortimise liin, viimase tarnimiseks peetakse praegu läbirääkimisi, mis on lõpusirgele jõudmas. Saeveski omanikuks on kontsern ORIMI.

Arhangelski piirkonnas läks möödunud kevadel käiku veel üks Hekoteki abiga püsti pandud, praegu Venemaa üks moodsamaid saetööstusi Lesozavod 25. See tööstus suudab töötada sama efektiivselt kui Eesti ja Põhjamaade sarnased kompleksid. Möödunud nädalal käivitati Irkutskis höövliliin, mis sarnaneb Näpi Saeveskisse paigaldatuga. Hekotek tarnis sinna puidukuivatid, katlamaja, aspiratsiooniseadmed ja oli liiniseadmete vahendajaks ning paigaldajaks. Veel on Hekoteki kliendid Krasnojarski ja Irkutski ning Kirovi oblastis.

Venemaa puidutööstuses mõeldakse ka järeltöötlemisele, mitte ainult saagimisele. Höövliliine ja mööblitööstuste seadmeid on idanaabritele müüdud sadade miljonite eurode eest aastas.

Eesti pidi uue tööstuse rajama

Venemaa saetööstus on uue tööstuse koha pealt Einpauli hinnangul seal, kus meie olime aastatel 1996 ? 1997. Riik on suur ja lai, piirkonnad erinevalt arenenud. Venemaa saetööstuse arengust rääkides tuleb arvestada veel sedagi, mis oli nõukaajal. Eestis näiteks sellel ajal arvestatavat saetööstust polnud, meil oli Saru saeveski ja Keilas Hareti eelkäija ning Järvakandis kaks raamsaagi, kus aastas saeti umbes 20 000 tihumeetrit. Täna need paraku enam konkurentsis püsida ei suudaks. Eestis hakkasid üheksakümnendate aastate algul palgi hinnad tõusma ja ebaefektiivsete seadmetega polnud mõtet töötada. Tuli rajada nüüdisaegne saetööstus.

Meil on kõik tundmatuseni muutunud, näiteks Eesti suurima, Imavere saeveski tootmismaht on aastas ulatub umbes 380 000 m3-ni, suuruselt teise, Paikuse saeveski tootmismaht aga ligikaudu 220 000 m3-ni.

Venemaal tegutsevad nõukaaegsed tööstused töötavad ja suudavad praegu veel kasumitki toota. Kas nad ka viie aasta pärast on konkurentsivõimelised rajatavate uute saetööstustega, ei oska Einpaul prognoosida.

Eestis hakkas saetööstus arenema tänu soomlaste kohalolekule ja nende toodud oskusteabele. Aga suur teene meie kiires arengus on ka Sylvesteri-suguste firmade olemasolul ja arengul. Nemad võtsid riskid ja oskasid neid õieti juhtuda. Keegi ei osanud arvata, et Eestis saetööstus nii kiiresti arenes. Arengut kiirendas kindlasti ka liberaalne majandus. Läti pani palgiekspordile üheksakümnendate aastate algul tollid ja riigi saetööstuse areng mõneks ajaks seiskus. Venemaa tõenäoliselt palgieksporti kinni ei pane, sest see poleks sealsele tööstusele kasulik.

Vene ettevõtja väga korrektne

Jutud Vene ametnike altkäemaksulembuse üle on Eestis laialt levinud. Einpaul kinnitas, et nemad pole kopikatki altkäemaksuks maksnud.

?Vene ettevõtja hindab täpselt samu asju kui tema Eesti ametivendki. Ka Venemaa saetööstus peab olema õigesti ehitatud, et ta töötaks. Meil pole ka rahade kättesaamisega probleeme,? lausus Einpaul.

Kliendid on firma jaoks küll erinevad, kuid ühtegi neist ei tohi alahinnata. ?Olen deklareerinud, et loll klient mulle ei meeldi,? märkis Hekoteki tegevjuht. Ta pooldab alati ostjale kogu tõe teatavakstegemist. Iseasi, kas see alati õnnestub. Kunagi ei mängi firma sellele, et klient ei tea, selle arvelt kaupa teha on väga lühinägelik. Eriti tehnoloogiliste seadmete müümisel.

Nii nagu Eestiski, tunnevad ka Venemaal puidutöösturid üksteist väga hästi, hoolimata sellest, et vahemaad on väga suured. Irkutski mehed teavad Arhangelski ja Petrozavodski asju ja vastupidi. Kui ühe korra kedagi petta, siis rohkem vaevalt enam jutule võetakse.

Rahad liiguvad Venemaal küllalt korrektselt. ?Meie jaoks on seda lihtsam jälgida kui näiteks Lääne-Euroopas. Pettasaamise tõenäosus võib viimasel juhul isegi suurem olla,? kinnitas seadmete valmistaja lisades, et see tegevusvaldkond on ilmselt ka nii keeruline ja kuritegelikud struktuurid sellest huvitatud pole.

Idanaabri seadusandlus on muidugi tunduvalt keerulisem kui Eestis. Ja maksuametil on suuremad volitused, neid kardetakse rohkem, sest nad võivad ettevõtte tegutsemist oluliselt mõjutada.

Otsustajad praegu veel ettevaatlikud

Pärast Jukose juhtide arreteerimist ja kohtu all andmist muutusid ettevõtjad ettevaatlikumaks. ?Ma ei tunne ühtegi vene ettevõtjat, kes ei teaks, mille eest Jukose juht Hodorkovski arreteeriti ja miks Jukost lammutama hakati. Aga majanduse olukorda on see oma jälje jätnud, kuigi praeguseks on usaldus valitsuse vastu taastumas. On palju otsuseid, mida võimalikud kohalikud investorid täna veel edasi lükkavad, sest nad ei tea, mis veel muutub. See on kindlasti pidurdanud ka puidutööstuse arengut,? tõdes Hekoteki tegevjuht.

Tema sõnul võiks majanduslikku olukorda hinnates areng tublisti kiirem olla. ?Aga ainult siis, kui valitsus oleks tegutsenud ettevõtjatele soodsamas suunas. Putin ei teatanud ilmaasjata, et üle kolme aasta vanuseid erastamisi enam uurima ei hakata. Aga üks on see, mida Putin räägib ja teine, mida kohapeal tehakse. Ega vene ettevõtja ka ei taha rääkida, kuidas ta oma esimese miljoni teenis. Nüüd ajavad nad ausat äri ja on huvitatud oma maine parandamisest. Seetõttu käituvad nad korrektsemalt kui nende lääne partnerid. Aga kui jälle liiga hästi läheb, siis arvab kindlasti keegi kohaliku nomenklatuuri hulgast, et ei peaks nii minema. Mis edasi võib juhtuda, seda ei tea ju täpselt keegi,? vahendas Einpaul vene kolleegide hirme.

Puidutööstuses vanem põlvkond

Hea on tema hinnangul seegi, et kohalik võim hakkab järjest rohkem toetama suuri saeveskeid. Suur ettevõte on hästi jälgitav ? suured käibed, parem maksulaekumine.

Ikka ja jälle peaks kaarti vaatama, sest oma asukohta me ju muuta ei saa. Sõpru võib valida, naabreid mitte. Venelasse tuleb Einpauli sõnul suhtuda samasuguse austuse ja lugupidamisega, nagu me tahame, et meisse suhtutakse.

Eestlaste plussiks on vene keele oskus. Idanaabri puidutööstuses napib inglise keelt kõnelevaid mehi-naisi, sest metsatööstuses tegutsevad enamasti vanema põlvkonna inimesed.

Äri seisukohalt on viisa taotlemine, poliitikute nääklused tõsiseks takistuseks. ?Poliitikutel on oma motiivid, mida ettevõtjad ei toeta,? nentis Einpaul. Hekoteki töötajatele pole Venemaa viisa saamiseks takistusi tehtud.

?Viimastel aastatel on idanaabri piirivalve ja tolli käitumine muutunud oluliselt inimlikumaks kui mõni aasta tagasi. Tühja-tähja pärast ei norita, lollustega ei tegelda, kuid on veel reserve,? tõdes viimasel ajal nädalas korra või lausa paar üle piiri käinud mees.

Piiriületuseks kulub tund

Pärast seda, kui Venemaal hakkas kehtima kohustuslik liikluskindlustus, on piiriületajaid vähemaks jäänud ja Peterburi saab üsna lihtsalt oma autoga. Piiriületuseks tuleks reserveerida nüüd vaid tund.

Lennukitega on nii, et inimesed õpetati lendama ja siis võeti need liinilt vähemaks. Vahepeal sai Moskvasse kuus korda nädalas, nüüd vaid kaks korda, peagi lisandub ka teisipäevane reis. Einpaul on Baikali äärest Irkutskist tulnud tagasi marsruudil Irkutsk-Moskva-Praha-Tallinn. See oli odavam ja kiirem kui Moskva-Helsingi-Tallinn. Ka Tallinn-Riia-Moskva marsruut toimib iga päev, küllalt palju lennatakse ka üle Varssavi. Peterburi ei lähe Tallinnast enam otselendu ega sõida ka rong.

?Venemaa suuremates keskustes on kauplused ja kaubamajad enam-vähem samas seisus kui meil. Nälga kusagil pole, hinnatase on pigem odavam kui meil, osa teenuseid on kallimad. Kehvasti elavaid inimesi näeb idanaabri juures rohkem, rikkad eksponeerivad oma rikkust teistmoodi kui meil, nad on oluliselt edevamad ja loomulikult rikkamad kui meil. Venelased väidavad, et neil keskklass puudub. Väidan, et see on ilmselt küllalt väike. Ega me siin ka alati aru saa, kuidas pensionärid toime tulevad, sama lugu on sealgi. See ei tähenda, et nad alati õnnetud oleksid. Õnn ja raha pole omavahel tingimata seotud,? rääkis Heiki Einpaul.

Esimeseks objektiks oli Hekotekil 1993. aasta sügisel Haapsalu Uksetehase katlamaja, enne seda osaleti paari kasutatud katlamaja ümberpaigutamisel. Järgnes Barrus Võrumaal ja siis Viljandi Liimpuidutehas. Siis tuli esimene saeveski – Imavere I järk, kuhu tarniti katlamaja, palgisorteerimise liin ja ka kuivatid.

?Oleme mõnikord Imavere saeveski esimese tegevjuhi Margus Kohava ja tema tolleaegse asetäitja, praeguse tegevjuhi Peedo Pihlakuga naljatamisi rääkinud, et ega nemad ei teadnud, mida tellida ja meie ei teadnud, mida teha. Välja ei tulnudki kõige hullem,? tõdes Einpaul. Heiki Koivunen oli siis ainus, kes teadis, mida täpselt vaja on.

Hekotek kasvas koos Eesti omal ajal vaieldamatult suurima ja edukaima, pea kolm aastat tagasi StoraEnsole müüdud Sylvesteriga. Kõikide Sylvesteri suuremate projektide juures ? Imavere saeveski I ja II järk, pluss järeltöötlemine, Paikuse, Sauga, Näpi, Launkalne ja Alytuse saeveskid koos laienduste ja järeltöötlemistega ? on Hekotek millegagi osalenud. Leetu Alytusse ja Lätti Launkalnesse tegi Hekotek palgisortimisliini, samuti ka palgi etteandeliinid, kõrvaltoodete konveierid.

Ettevõtte piduliku avamisega koostöö ei lõpe. ?Meil pole ühtegi klienti, kellega poleks pidevaid suhteid säilinud. Meie eesmärk on saavutada olukord, kus oleme vastastikku kasulikud ka tulevikus. Tehnoloogia müüjal ei saa olla suhtumist, et kõik lõpeb ühe tehinguga. Äri peab olema ostjale hea, siis võib ta ka müüjale hea olla,? rõhutas Einpaul.

Ta nentis, et teist võimalust niimoodi koos kellegagi areneda firmal vaevalt kunagi enam tuleb.

70 protsenti toodangust läheb Venemaale
*Hekoteki asutasid 1992. aastal Heiki Koivunen, Heiki Einpaul, Avo Raigla
*Kokku on ettevõttes üle 70 töötaja.
*Firma käive oli 2004. aastal 175 miljonit krooni, millest 70 protsenti moodustas Venemaa eksport.
*Tänu Eesti astumisele Euroopa Liitu kadusid kaubavahetuses topelttollid.
*Firma kolis Jüri Tehnoparki 2002. aastal.
*Jüris on kuus hektarit maad ja 6000 m2 tootmispinda.

HELVE LAASIK

blog comments powered by Disqus