Kell kuulutab Saduküla koolis viienda tunni lõppu, mis tähendab, et Ülo Raadiku I ja III liitklassis on selleks päevaks koolitunnid lõppenud. “Väikesed tükivad viimaste tundide ajaks juba ära väsima,” tunnistab õpetaja. Siis saadab ta ühed pikapäevarühma, teised bussi ootama ja kolmandad koduteele, mõnel pisemal aitab jopeluku kinni või mütsi pähe.
Õpetajakutse ja aianduse vahel
Õpetaja Raadik pole uurinud, kas peale tema Eestimaal algklassiõpetajate hulgas veel mõni meesterahvas on või mitte. Ausalt öeldes pole sellel tema jaoks ka mingit tähtsust. Temale see amet igatahes meeldib.
Laste keskel askeldamas tundub Ülo Raadik vähemalt väliselt olevat justkui vana rahu ise. “Eks ta ikka väsitab küll, vahel kohe väga,” ütleb ta õpetajatööd silmas pidades. “Aga ega ma muud tööd ei oskagi teha kui lapsi õpetada,” tunnistab siis naerdes.
Keskkooli lõpus oli Ülo olnud tükk aega kahevahel – kas minna õpetajaks õppima või hoopiski Räpinasse aiandust. Soov õpetaja olla jäi siiski lõpuks peale. Tegelikult oli Ülo õpetajaameti poole tasapisi kaldunud juba poisipõlves, kui ta naabruses elanud väiksemaid lapsi kamandada armastas ja nendele igasuguseid võistlusi korraldas. “Endast nooremaid võin käsutada küll, aga endavanuseid mitte. Ei oska ma sahkerdada, sidemeid luua, meelitada ega tutvusi sobitada,” teab ta, sest on pidanud olude sunnil kunagi ka ühe väikese kooli juht olema.
Saduküla koolis on Ülo Raadik olnud algklassiõpetaja nüüd juba kaheksateist aastat. See kool on nii looduse keskel, et õpetajaamet ja loodus ongi omavahel täielikus ühenduses.
Lapsed on palju muutunud
Praegu jagab Ülo Raadik kooli algklasse teise algklassiõpetaja Elle Karuga. Juba neljandat aastat on Saduküla koolis liitklassid. Üks õpetab I ja III klassi, teine II ja IV ning järgmisel aastal tehakse omavahel vahetust. Õpetaja Karu annab kõikidele emakeelt, õpetaja Raadik aga see-eest matemaatikat. “Mul on mulgi murre, sellepärast on eesti keelega raskusi, arvudemaailm on lihtsam ja konkreetsem,” armastab viimane seda valikut aeg-ajalt põhjendada.
Kui kaheksateist aastat tagasi oli äsja Saduküla kooli saabunud uue noore algklassiõpetaja esimeses klassis seitseteist last, siis praegu istub iga päev õpetaja Raadiku liitklassi tunnis kokku kaheksa tüdrukut ja poissi. Paraku pole vahepealsed aastad kaasa toonud muutusi mitte ainult laste arvus. “Lapsed on palju muutunud. Tööindu ja püsivust on väiksemaks jäänud ja kõike tahetakse kuidagi kergemalt saada. Õpetajal tuleb praegu tunduvalt rohkem tööd teha,” leiab ta.
Kui keskastmeklassides on lapsed juba iseseisvamad, siis algklassides tuleb neisse teadmiste kõrval seda alles istutama hakata. “Kui lapsed suurematesse klassidesse lähevad, on ikka mure, et kuidas neil läheb. Siiani on nad hakkama saanud,” võib õpetaja Raadik tõdeda. Oma õpetajat pidavat lapsed ikka vaatamas käima. “Eks neil ole harjumus ja huvitav näha ka, mis siin tehakse. Pean neid vahel lausa ära saatma, et saaks tööd teha,” tunnistab õpetaja.
“Mitu tüdrukut on juba abielus ja laste emad,” meenutab õpetaja Raadik oma kõige esimest klassi Sadukülas. Ühest tolle klassi õpilasest, Karmen Allevist, on praegu saanud kolleeg, käib Siimustist siia abiõpetajaks. “See oli üldse väga aktiivne klass. Praegu on nad peaaegu kõik kodust kaugele lennanud. Üks on koguni Saksamaal ja teine Ameerikas. Kui nad väiksed olid, lubasid küll, et siit, Sadukülast, ei lähe nad kuhugi,” meenutab õpetaja.
Pole “seltskonnalõvi”
Ülo, kelle isa sai õnnetult surma enne poja sündi, kasvatasid isapoolsed vanavanemad, kes teda väga hoidsid. Ta oli nende ainsa lapse ainus järeltulija. “Eks ma olen ära poputatud, sellepärast nii priske ka,” muigab ta ise. Halvas mõttes teda ilmselt ära ei hellitatud, ju olid selles kodus väärtused õiges paigas. Kool ja kodu olid tollal aga poisi jaoks ainsad kohad, kus ta viibis. Mujale ta ei kippunud, kuigi kutsuti. “Ma ei armasta siiani suuri seltskondi. Sinna, kus pummeldatakse ja räusatakse, ei taha ma hoopiski minna,” tunnistab ta. See ei tähenda sugugi, et õpetaja Ülo oleks mingi erak või koolitunnis järeleandlik. “Enda arvates olen rohkem ikka kurjavõitu õpetaja. Muidugi oleneb lapsest. Õpetamise suhtes on lapsed kõik ühesugused. Mulle ei loe, kes on ta vanemad – laps on laps”.
Seda on märganud õpetaja Ülo küll, et eriti poiste silmapaarid, kellel kodus isa ei ole, käivad tema poole tihemini. “See paneb ennast rohkem jälgima,” teab ta. Väikeses kohas tunnevad kõik kõiki. “Suures linnas ei tahaks ma mingil juhul õpetaja olla,” on õpetaja Ülo kindel. Kord Tartus praktika ajal on tal tulnud olla linnakoolis ka suure klassi ees. Sellele on hirmus isegi tagasi mõelda. “Nelikümmend kaks last klassis. Esimeste pinkide lapsi nägin, tagumisteni silm ei ulatanudki”.
Ülo Raadikut kui ainsat meessoost algklassiõpetajat tunnevad ka absoluutselt kõik maakonna teised algklassiõpetajad. Ainesektsioonis tuleb alailma keegi juurde ja hakkab midagi kõnelema või pärima, tuletab meelde, et ollakse kohtunud siin või seal koolitusel, väljasõidul või mujal. Ülo palub siis alati täpsustada, kellega tegu, sest tõsi küll, näod tulevad enamasti tuttavad ette. “Teid on ju nii palju, aga mind ainult üks,” on ta harilikult öelnud.
“Imelikud hobid ja kõrvalekalded”
Lilledega on Ülol isemoodi suhe. “Nad vist tahavad mind,” leiab ta ka ise. Mõnedki toalilled, mis kusagil mujal kiduma jäänud, on hakanud tema kodus jõudsalt kasvama. Oma klassiski on õpetaja Raadikul tavaliselt palju potililli. “Aeg-ajalt tahan ma ikka ka näpuga mullas olla,” tunnistab ta. Õnneks on tal Sadukülas selle tarvis ka aiamaa. Seal on nii lilli kui ka üht-teist muud. Nii, et kompotid ja hoidised saab ta samuti oma aiamaal leiduvast. Suved mööduvad Saduküla õpetajal enamasti Viljandimaal Tarvastu vallas äia-ämma juures. “Mul on selline visiitabielu, ” ütleb ta.
Möödunud suvel läkitas ta suvisel koolivaheajal teele õnnitluskaardi ühele vanemale kolleegile tema pulma-aastapäeva puhul. Rõõmus üllatus ja liigutus oli nii suur, et kaardisaaja tuletab seda siiamaani meelde. Selletaolisi üllatusi armastavat Ülo vahel teistelegi kolleegidele teha. Varem kostitas ta töökaaslasi vahel ka omatehtud küpsetistega, aga nüüd ütleb, et ei viitsi eriti enam küpsetamisega jännata. “Mul on, jah, sellised kiiksuga imelikud hobid ja kõrvalekalded,” leiab ta.
VAIKE KÄOSAAR
4.10.2004
blog comments powered by Disqus
