Ajaloolase David Vseviovi isikupärast häält on tuhanded eestimaalased harjunud kuulama pühapäeva hommikuti raadiost: Vseviovi vestlussaade “Müstiline Venemaa” on Vikerraadio eetris olnud juba 1997. aastast. Aprilli lõpus oli Sadala rahvamajja kogunenud publikul võimalus kuulata David Vseviovi elavas esituses. Ent väljend “müstiline Venemaa” sobis iseloomustama ka tol õhtul räägitud juttu.
Lugupeetud ajaloolase Sadalasse kutsumise ajendiks oli asjaolu, et Sadala Külade Teater tõi märtsi lõpus välja kaks vene kirjanduse klassiku Anton Tšehhovi lühikomöödiat: “Pulmad” ja “Juubel”. Näiteseltskonnal eesotsas lavastaja Valdi Reinasega tekkis nimelt tahtmine sellest ajastust, mida klassik oma lavateostes käsitleb, rohkem teada saada. Ning nad arvasid, et küllap on sellise võimaluse üle rõõmus publikki. Nii saigi teoks sisukas teatri- ja ajalooõhtu, millel publik sai istuda mõnusasti teelauas ning barankasid krõbistada. Õhtu jooksul vaadati ära kaks Tšehhovi komöödiat ning kuulati mõlema järel David Vseviovi kommentaare. Ajaloolane vastas ka publiku küsimustele.
Esimeses lavaloos oli intriigi keskmes pulma kutsutud kindral, kes tegelikult ei osutunudki kindraliks, vaid hoopis madalama auastmega erusõjaväelaseks. Noormees, kellele anti ülesanne pulmalauda kindral “muretseda”, oli nimelt viimasele mõeldud tasu oma taskusse pistnud ning kohale tellinud “libakindrali”, kellele piisas tasuks söögist-joogist.
“Selline situatsioon oli 19. sajandi lõpule väga iseloomulik. Paljud erukindralid elatusidki sellest, et osalesid teatava tasu eest pulma- ja juubelipidudel,” ütles David Vseviov.
Määratu lõhe
Vene ühiskond oli tema sõnul tollal tugevasti kihistunud ning alumiste ja ülemiste kihtide vahel haigutas määratu lõhe. Kel õnnestus kõrgemast seisusest inimene kasvõi üheks õhtuks oma majja meelitada, see arvas pääsevat kasvõi selleks õhtukski tavapärasest kõrgemasse “kasti”.
David Vseviovi sõnul on teadmine, et see, kes meile kahel jalal kõndides vastu tuleb, alati inimene, tegelikult ainult paarsada aastat vana. Enne seda suhtuti alamast seisusest inimesse tihti kui lojusesse. Venemaal võis näiteks veel aastani 1861 (võrdluseks olgu öeldud, et Tšehhov sündis 1860. aastal) talupoegi osta ja müüa. Tõsi, seda ainult koos maaga. Ent sellest nõudest hiiliti mitmel viisil mööda. Nii ilmusidki lehtedes umbes sellised kuulutused: “Müün kapi. Maša tuleb ka.” või “Müün hobuse. Ivan tuleb ka.” Samas polnud hiilgavamat õukonda kui Peterburi oma.
“Venemaale on alati omased olnud kontrastid,” tõdes Vseviov. “Ühest küljest arutlesid aadlikud kõrgetel teemadel, teisest küljest olid nad valmis inimest kui looma müüma.”
Lääne-Euroopa ja Venemaa aadelkond olid Vseviovi sõnul mõnevõrra erinevad nähtused. Lääne-Euroopas oli keskaegne rüütel isiksus, individuaalsus: tal oli oma vapp, tiitel ja valdused. Venemaal oli aga teenistusaadel, kes oli saanud oma maavalduse teenistusülesannete täitmise eest ning tsaar võis selle maa neilt iga kell ära võtta.
David Vseviovi sõnul oli vene 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse aadelkond kinni kolmesaja aasta taguses mõtteviisis. Nende mõisad olid kümneid kordi panditud ja nad justkui ei märganud neid muutusi, mis neid ümbritsevas ühiskonnas toimusid. Aga see aeg oli veelgi suuremate muutuste aeg kui praegune.
“See kõik ei saanudki teisiti lõppeda kui see lõppes,” ütles David Vseviov 1917. aasta revolutsioonile viidates.
Hävitatud eliit
Tema sõnul pole ükski teine Euroopa rahvas üle elanud sellist eliidi hävitamist kui vene rahvas: revolutsioon, kodusõda ja stalinlik terror tegid oma töö ning lõpuks jäi järele niisugune rahvas, kellega on suhteliselt lihtne manipuleerida.
“Seda on soodustanud ka haridussüsteemi ajalugu,” lisas Vseviov. “Kui Lääne-Euroopas pidi kool tagama selle, et inimene oskaks iseseisvalt pühakirja lugeda, siis Venemaal peeti seda, kui lihtrahvas pühakirja luges, teatud ajani patuks. Papp luges pühakirja ja just nii, nagu vaja! See tähendas ka seda, et lugemaõppimisele koolis tähelepanu ei pööratud.”
Ajalugu aitab seletab ka mitmeid praegu Venemaal toimuvaid protsesse.
Publiku hulgast tuli küsimus, kuidas David Vseviov praegu Ukrainas toimuvasse suhtub.
“See meenutab mulle keskaega. Tõsi, ma ei taha siinkohal keskaega solvata, aga naabrilt mingite maatükkide ärakrahmamine ei mahu minu silmis kuidagi 21. sajandi konteksti,” ütles Vseviov. “Venemaalt pole meil nende sündmustega seoses midagi õppida, küll aga Ukrainalt. Seal ei ole kahekümne aasta jooksul suudetud üles ehitada demokraatlikult toimivat riiki. Korruptsioon ja korralagedus on seal suuremad kui Venemaal, valimised on olnud farsid jne. Ning nüüd on tulemus käes. Samas on Ukrainal tegelikult tohutu potentsiaal. See piirkond toitis ju omal ajal tervet Euroopat!”
Mis kahte Tšehhovi näidendisse puutub, siis nende ettekandmise eest sai Sadala Külade Teater David Vseviovilt kiita. See, et lavarolle täitnud harrastajad asjaarmastajate moodi mängisid, oli tema meelest igati asjakohane.
“Nad ei mänginud neid rolle, nad lihtsalt olid neis,” arvas Vseviov.
RIINA MÄGI
