Jõgeva majandusühistu soovib juuni teises pooles lammutada unikaalse arhitektuuriga Sadala kaupluse ja asemele ehitada uue energiatõhusa hoone. 1980. aastate lõpul valminud poehoonet ei võetud hoolimata ametniku soovist muinsuskaitse alla. Hoone seisab suurel määral kasutuseta.
Loo üheks tegelaseks on Toomas Vahur, Jõgeva majandusühistu juht, kes palvele lugu uuesti kommenteerida, kostis, et kaua võib. „Loomulikult pole mõtet seda maja pidada,“ ütles Vahur. „Seal ongi kaks valikut. Kui saab tõeks Ville Tamme tahtmine, lüüakse poe aknad-uksed laudadega kinni ning see jääb seisma ja kased kasvavad läbi. Teise võimalusena oleks mõistlik see kohe lammutada ja teha uus pood.“
Teine tegelane on loos muinsuskaitseameti Jõgevamaa nõunik Ville Tamm, kes on jõuliselt esindanud arvamust, et majal on tõeliselt suur väärtus ja selle säilitamine on kui Sadala maamärgi lammutamine. Võitluses hoone säilimise eest osaleb ta muinsuskaitseameti soovitusel Sadala kauplus-söökla loos eraisikuna. „Teist Sadala kauplus-sööklat maailmas ei ole,” tõdes Tamm.
Hoonet kasutatakse minimaalselt
Maja kuulub majandusühistule ja Vahuri sõnul on seal pood praegu sees ainult sellepärast, et tuleb täita kohustusi ühistu liikmete ees. Mingit teab mis käivet ega rentaablust sellel ettevõtmisel õigupoolest pole.
„Hoonest on kasutusel heal juhul kolmandik ning seda viimased 25 aastat kindlasti. See, mis seal on, pole üldse äriprojekt, vaid vastutulek liikmetele. Äritegemine tasub seal ära võibolla 30 aastaga,“ arvas Vahur.
Poes rahvas ikka käib. Ostetakse seda, mida igal pool tavaliselt ostetakse. Kaubavalikus on 3500–4000 artiklit. „Muidu neid sinna ei võetaks, kui ei ostetaks,“ ütles ühistu juht.
Kriisiolukorras, kui terve Eesti korraga lukku keerati, kasvas poe käive koguni poole võrra möödunud aasta sama perioodiga võrreldes. Inimesed ostsid rohkem, kuid käisid harvem poes. Nüüd läks olukord tagasi endisesse rütmi ja kontakte ei kardeta.
Kohalikel on Vahuri sõnul olnud võimalus kaasa rääkida, sest juba ühendvalla koosseisu astudes toimus teemakohane arutelu. „Kõik said kaasa rääkida, kes kaasa rääkida tahtsid. See toimus vallavalitsuse majas. Ükski peale Ville ei nutnud vana maja taga. Kunagi on tehtud isegi ettepanek lülitada objekt 20. sajandi arhitektuuriväärtuste nimekirja. Selle tarbeks moodustati kultuuriministri juurde komisjon, mis aga ei leidnud, et see oleks hea ettepanek.“
Ka oli muinsuskaitsenõunikul Ville Tammel soov saada ehitis ajutise kaitse alla, kuid amet seda siiski ei soovinud. Vahuril on vägisi tunne, et see on ühe inimese tahtmine ja kui sellest väga palju kõnelda, siis ta saavutabki eesmärgi. Teiseks ei saa Vahur aru, mis teeb selle maja õieti väärtuslikuks. „Kas koledus on ka väärtus?“ küsib ta retooriliselt. „Minu silma jaoks on see olnud üks kole ehitis. Kohalikud inimesed olid seda meelt, et parem on saada selle asemele üks korralik pood. Ka töötajatel on seal raske tööd teha. Seda maja on vaja puudega kütta. Tehniline seisukord on nii, nagu on. Põrandaidki ei saa enam niisama kergesti puhtaks ja sanitaareeskirjade täitmine on keeruline.“
Varsti läheb lammutamiseks
Vahur teatas, et kirjutas just alla lepingule ja hoone lammutaja on leitud. Kellele rõõmuks, kellele kahjuks. Pikka pidu või peiesid enam ei peeta.
Kohalikud elanikud on poega harjunud ja nii mõnigi mäletab maja hiilgeaegu, kui see oli kogukonna kese, sest lisaks kauplusele ja sööklale toimusid majas ka meeldejäävad üritused.
Mida arvavad kohalikud?
Jaak, kes on 38 aastat Sadalas elanud, arvab, et eks olukord poe ümber on keeruline, kuid müüjatel oleks hea, kui tingimused paraneks. „Ah mis muinsusväärtust sellel majal ikka on. Kui see mees tahab, siis viigu osa müüri endale koju ja vahtigu seda. Ajast ja arust on see maja. Kunagi oli ta jah klass omaette.“
Jaan on rahul, nii sellega, et maja siin on kui ka sellega, kui see maha võetakse. „Mul ükskõik, „ ütleb mees, kes käib vahel linnas Grossi poes. „Kui tead, kus asjad on, leiad kõik üles.”
Ka Aivi arvates on maja talle mingil määral tähtis, sest ta ema töötas siin ja lapsepõlves sai siin söömas käidud. „Maja säilimine on kahe otsaga asi. Uus pood võiks olla, kuid kui vana korda tehtaks, oleks äge. Viimases kahtlen ma sügavalt. Kui seda pole siiamaani tehtud, siis vaevalt tehakse ka edaspidi,” leidis ta.
INDREK SARAPUU
