Nendel meestel on oma pataljoni ajalugu tutvustatud kolmes raamatus: “Minu au on truudus”, “Terasest tugevamad” ja “Visadus võitis”. Pataljon Narva üldnimekirja kuulub 1402 nime.
Neid raamatuid andis mulle lugeda Viruvere külas elav Narva pataljoni võitleja Gustav Nõmm paar aastat tagasi, kui käisin temaga sõjamälestustest rääkimas. Ta on minust seitse aastat vanem, saab täna 83 aastaseks. Ta on minuga ühe küla poiss. Minu isa oli Lombi metsavaht ja seetõttu möödus ka minu lapsepõlv ja noorus aastatel 1930-1948 Viruvere külas.
Gustav Nõmm rääkis, et on käinud ka minu ristsetel. See oli 1930. aastal ja ta oli siis 7 aastane. Tal oli meeles, et onu oli toonud pesukorvitäie suitsuahvenaid. Pean teda enda jaoks väga ajalooliseks isikuks, sest on need ju 76 aasta tagused mälestused. Puutusime kokku ka karjapoisiaegadel ? Gustav käis karjaga Lombi vahtkonnas.
Püüan oma looga parandada ka ajakirjanike viga, kes ei ole tahtnud hea sõnaga meenutada Eesti vabadusvõitlejate osa kommunismi vastu võitlemisel Teises maailmasõjas.
Gustav Nõmm läks 1942. aastal omal soovil Eesti Leegioni. Tallinnas komplekteeriti rong, mis viis mehed Poola Debitsa laagrisse (Heidelaager). See oli sõjaväe õppelaager.
Väljaõpe kestis pool aastat, siis saadeti ta 1943. aasta aprillis Ukrainasse.
Gustav Nõmm jutustas: “18.-19. juulil olime juba rindelähedastel teedel ja vahetasime välja ühe väga kurnatud väeosa, millega algas meie pataljoni võitlustee Ukrainas. Need olid Izjumi lahingud. Vahepeal olid kogu aeg lahingud kuni Korsuni rõngasse jäämiseni. Enne rõnga sulgumist jõudsin välja teenida 2. klassi Raudristi. Rõngast pääsenud viidi rongiga Poola. Saime kõik kolm nädalat puhkust ja siis oli kogunemine Tallinnas.
Saatuse tahtel sain seal kokku oma rühma poistega. Nad olid vahepeal kõik haavata saanud, kes korra, kes kaks. Need olid kõik 2. klassi Raudristi poisid: Oskar Vars, Sulev Sepp, Kaljo Möller, Mihhail Bendt. Tegime seal õues ühise foto, mis ongi Saatuse Soosikute aluseks.
Narva rindel ja Sinimägedes, Auvere all ja Krivasoos olime juba 20. Füsiljeerpataljon ja allusime Eesti 20. diviisile. Seal sain ülemkaprali paelad. Narva rindelt pole mul erilisi mälestusi. Kui oli näha, et enam ei suudeta rinnet hoida, tulin lihtsalt tulema. Läksin Tartu alla Riipalu grenaderide juurde, et veel midagi päästa, kuid midagi ei tulnud välja ? jõud olid liiga ebavõrdsed. 25. augustil asusin mundris ja relvadega kodu poole teele, kuhu ka jõudsin.
Ligi 50 aastat hiljem, 1992, oli Adaveres kokkutulek. Kalju tundis Mihkli ära selja tagant ja hääle järgi. Oskar tundis ära Kaljo ja Mihkli omavahelises vestluses. Mina tundsin teised ära ja samas ei tundnud ka. Sulev oli läinud mere taha, kuid teistel oli tema foto.
1993. aastal saadi kokku Elvas, kus tähistati Izjumi lahingu 50. aastapäeva. Saadi kokku, vahetati muljeid, vaadati ajaloolisi ülesvõtteid. Pildile jäid Gustav, Oskar, Kaljo, Sulev ja Mihkel. Kust tuli see ime, kuidas saatus meid nii soosis? Viis sõdurpoissi, viis endist soomusgrenaderi samast kompaniist, samast rühmast ja osa samast jaost ? me saime korraga kokku. Esialgu olime kohmetud, siis arupärivad, siis meenutusi vahetavad. Alles siis, kui olime Elvast lahkunud, tajusime äkki, mis oli toimunud. Alles siis tundsime, et alustanud kunagi sama soovi ja eesmärgiga, tegime ristis hammastega läbi kahekümnenda sajandi julmimad tapatalgud. Andsime endast, mis suutsime, ja isegi rohkem.”
Tunnen suurt austust Gustav Nõmme vastu Jõgeva vallast Viruvere külast, kes pälvis ainsa võitlejana Jõgeva vallast Teise maailmasõja lahinguväljadel 2. klassi Raudristi. Soovin talle tänasel 83. sünnipäeval palju õnne ja tugevat tervist!
ILMAR TAMMARU
