Sära silmis
Tallinnas Paide tänavas asuva taaskasutuskeskuse asutasid kaks ja pool aastat tagasi kolm eriilmelist, kuid sarnase maailmavaatega ühingut ? Heateo Sihtasutus, Eestimaa Looduse Fond ja Caritas Eesti. Välise säraga see tagasihoidlikes tingimustes tegutsev asutus silma ei paista, küll aga võib sära näha keskuses töötavate inimeste silmis: nad on nimelt veendunud, et ajavad õiget asja.
Taaskasutuskeskusse võivad tallinlased tuua rõivaid, kangaid, jalatseid, spordivahendeid, mänguasju, lauanõusid, plaate, kassette, raamatuid, mööblit ja koduelektroonikat, mida nad ise enam ei vaja, ent mis veel kasutamiseks kõlbab. Raha selle kauba eest ei anta, aga mittevajalikest asjadest vabanemise eest peale maksta, nagu prügimäel, ka ei tule. Keskuse töötajad sorteerivad kohaletoodu ja sätivad sealsamas tegutsevasse kauplusse müügile. Kõhnavõitu rahakotiga, vähenõudlik või ka originaalsust hindav inimene võib taaskasutuskeskuses pakutavaga sisustada terve kodu ja panna end pealaest jalatallani riidessegi.
?Oktoobrist saab meile toodud mööblit osta ka internetikaupluse www.sisustus.ee kaudu,? ütles taaskasutuskeskuse keskkonnakooli Roheline Klass instruktor Külli Külaots. ?Interneti teel edeneb selle müük isegi paremini. Kohapealsed tingimused mõjuvad inimestele mõnikord ?okeerivalt.?
Teatrikunstnikud end ?okeerivatest oludest siiski segada ei lase: nemad on ammu taibanud, et siit võib saada nii mõnessegi lavastusse sobivaid kostüüme ja rekvisiite. Vabameelsemaid moekunstnikkegi satub siia. Üks neist ? Reet Aus ? ehitas terve oma viimase kollektsiooni üles taaskasutuskeskusest saadud rõivastele, millele ta oli andnud uue põneva näo.
Aga mille poolest taaskasutuskeskus siis komisjonipoest erineb, küsite nüüd. Vastan: selle poolest, et keskuse põhieesmärk pole rahateenimine, vaid loodussäästlikule tarbimisele ja taaskasutamisele suunatud mõtteviisi levitamine. Selleks ongi keskuse juures käivitatud keskkonnakool Roheline Klass, aga ka tekstiilikoda ja mitmed keskkonnaharidusprojektid.
Vanast uus
Rohelises Klassis jagatakse lasteaia- ja koolilastele loodussäästliku tarbimise ja taaskasutuse alast infot ning näidatakse praktiliselt, mida põnevat jäätmetest teha annab. Veel korraldatakse lastele ekskursioone Jõelähtme prügilasse ja taaskasutuskeskusesse endasse. Koostamisel on säästutarbimist õpetav lauamäng koolidele ja väljatöötamisel öko-rollimäng.
Taaskasutuskeskuse tekstiilikojas saab meistri juhendamisel õppida kaltsuvaiba kudumist, lapitööd ja vanadele rõivastele uue ilme andmist. Materjalina kasutatakse mõistagi keskusse toodud rõivaesemed, mis müügiks ei kõlba. Lasteaiad saavad tekstiilikojast rentida muinasjutukohvreid ehk kohvreid, mis sisaldavad mõne muinasjutu mängimiseks vajalikke rõivaid ja muid rekvisiite.
Majandab taaskasutuskeskus end sel moel, et poole ruumide rendiks, paarikümne töötaja palkadeks ja keskkonnahariduse jagamiseks kuluvast rahast teenivad nad keskusse toodud asjade müügiga, poole taotlevad projektidega või saavad nende tegevuse toetajatelt.
Koostööpartnereid on Tallinna Taaskasutuskeskusel palju. Koostöös Tallinna Keskkonnaameti, Kuusakoski ASi ja EES-Ringlusega on keskuse hoovile loodud jäätmejaam, kus võetakse vastu mittetöötavat koduelektroonikat, joogitaarat, värvilist ja musta vanametalli, vanapaberit, -pappi ja kartongi ning ohtlikke jäätmeid. Nii saab inimene ühekorraga lahti kõigist jäätmetest: nii neist, mis veel kasutada kõlbavad, kui ka neist, mis ei kõlba. Koostöös heategevusfondiga Dharma ja transpordifirmaga Bizpak aitab taaskasutuskeskus Eestimaa suurperesid, kellele saadetakse abipakke jõulude, emadepäeva või kooli alguse puhul. Aidatakse ka tuleõnnetuse tõttu hätta sattunuid.
Soomes on taaskasutuskeskused tegutsenud juba paarkümmend aastat ning kogu riigis on neid praegu umbes 200. Külli Külaots ei salanud, et nemadki tahaksid tulevikus saada kogu Eestis esindatud organisatsiooniks.
Kuldkuju nupumehele
Paljassaare reoveepuhastusjaamas oli meie võõrustajaks reoveesette käitluse juht Mati Perker. Kui Perker kogenud spetsialistina reoveepuhastuse protsessi tutvustama hakkas, kippus see padutehniline jutt asjatundmatul inimesel mööda külgi maha jooksma. Kui aga mängu tuli sõna ?jääkmuda?, läksid minulgi kõrvad kikki: planeeritakse ju jääkmuda komposteerimisväljakuid ka meie maakonda rajatavate jäätmejaamade juurde.
Kuiva jääkmuda tekib Paljassaare reoveepuhastusjaamas 100 tonni päevas ja see veetakse sealsamas asuvale komposteerimisväljakule, kus see turbaga segatakse ? vahekorras üks osa muda ja 0,7 osa turvast. Viimast ostetakse Ääsmäe rabast. Kui umbes viie meetri laiune ja pooleteise meetri kõrgune vaal rohetama hakkab, on aeg see läbi segada. Segamiseks on reoveepuhastusjaamas spetsiaalne masin, mis tänu suurele võimsusele suudab kolme-nelja päevaga kõik vaalud üle käia.
Pool aastat seisnud ja viis-kuus korda läbi segatud materjal on küps, et see maha müüa. Kuna komposti standarditele see siiski päriselt ei vasta, turustatakse seda reoveesettesegu nime all. Kevadel müüakse platsid enam-vähem tühjaks, et neid siis uuesti täitma asuda.
“Kvaliteetsemat kraami jätkub umbes pooleteiseks kuuks, kes pärast seda tuleb, neile ütleme: vaadake kaup üle ja võtke, kui meeldib,” ütles Mati Perker.
Laboriandmed on settesegul tegelikult korras ja ka Eesti Maaviljeluse Instituudilt tellitud uuringud on näidanud, et reoveesettesegul kasvatatud teravili, kartul ja hein ei sisalda ülearu nitriide, raskemetalle ega muid kahjulikke aineid. Ent segu põllumajanduses kasutamiseks pole siiski veel luba antud. Mati Perker arvab, et teatud määral on see tingitud eelarvamusest. Tema ise kasutavat settesegu koduses kasvuhoones juba aastaid ja polevat sugugi pimeduses hiilgama hakanud. Haljastajad ostavad settesegu aga usinasti ja tänu ehitusbuumile on see üsna minev kraam. Tulusast ärist ei saa aga siinkohal siiski rääkida, pigem ikka kulude vähendamisest. Settesegu omahind on 170 krooni, müüakse seda aga 90 krooni eest.
“Jääkmudast vabanemine on probleemiks kogu maailmas,” ütles Mati Perker. “Spetsialistide ringkonnas on käibel kõnekäänd, et sellest, kes mõtleb välja mooduse, kuidas jääkmudast omahinnaga vabaneda, valatakse elusuuruses kuldkuju ja seatakse mälestussambana üles.”
Samas on komposteerimine ja müümine ikkagi ühtekokku odavamad kui oleks jääkmuda prügimäele vedamine. Paljassaare reoveepuhastusjaam saabki veel tänavu 10 hektarit komposteerimisväljakuid juurde. See võimaldab tõsta reoveesettesegu kvaliteeti, sest mida kauem segu seista saab, seda kasutamiskõlblikum see on.
Käitumine muutunud
Näinud Eesti Pandipakendi Uuskülas asuva loenduskeskuse õuel seisvat hiiglaslikku kokkupressitud plasttaarast koosnevate plokkide riita, valdasid mind kaks erinevat tunnet: ühest küljest soov juua edaspidi ainult kaevuvett või koduaia marjamahla, teisest küljest rõõm selle üle, et tänu pandisüsteemi käivitumisele ei reosta kogu see plastikogus meie loodust ega täida meie prügimägesid.
?Enne, kui pandisüsteem möödunud aasta mais käivitus, viisid taarat taarapunkti väga vähesed,? kinnitas Eesti Pandipakendi PR- ja turundusjuht Birgit Tolmann. ?Nüüd on tarbijakäitumine erinevalt skeptikute ennustustest kardinaalselt muutunud. Taarat tagastab 65 protsenti inimestest.?
Kardinaalselt on muutunud ka keskmise taaratagastaja portree: kui varem oli ta pigem asotsiaalse eluviisiga napsulemb, siis nüüd on ta lihtsalt korralik pereinimene, kes mõtleb nii majanduslikult kui ka keskkonnasäästlikult. Lühidalt öeldes ? taara tagastamist ei peeta enam häbiasjaks.
Birgit Tolmanni sõnul näitavad tarbijauuringud, et parema meelega vabaneksid inimesed taarast sellessamas poes, kust nad toidukraami ostavad, ning suhtleksid selle juures pigem nimetu ja kiretu automaadiga kui tädi Maaliga, kes võib muuhulgas olla oma taarapunktis mõned erireeglid kehtestanud. Seepärast püüab Eesti Pandipakend innustada kaupmehi poodidesse üha enam taaraautomaate paigaldama. Põhjamaades näiteks võetaksegi 80 protsenti taarast vastu automaatide abiga ja vaid 20 protsenti käsitsi, meil on suhe alles vastupidine.
Ühest küljest peaks kaupmehi taaraautomaate paigaldama motiveerima teadmine, et ostjad hakkavad toidu ostmisel üha enam eelistama neid kauplusi, kus ka taarast vabaneda saab, teisest küljest maksab Eesti Pandipakend automaadiga kogutud taara eest suuremat hüvitist: iga automaadiga vastu võetud pandipakendi eest saab kaupmees peale tagatisraha veel 44 senti hüvitist, iga käsitsi vastu võetud pandipakendi eest aga 27 senti.
?Hüvitis ongi mõeldud selleks, et katta pakendite vastuvõtuga seotud kulud ja automaadi soetajal on need ju suuremad,? ütles Birgit Tolmann. ?Kaupmees ei pea kahju kannatama selle läbi, et ta taara tagastamise inimestele mugavaks teeb.?
Automaadiga vastu võetud taarat pole loenduskeskuses enam üle lugeda vaja, sest automaat annab kaasa täpse raporti, mis ei sisalda mitte ainult pakendite arvu, vaid ka nende vöötkoode. Mis aga probleemsetesse ehk automaadi jaoks ?mittesöödavatesse? pakenditesse puutub, siis nendega tuleb Eesti Pandipakendil pidevalt tegelda.
?Kui pakendi märgistus on vigane, anname meie sellest tootjale või maaletoojale kohe märku ja teatud aja jooksul peab ta suutma vea kõrvaldada,? ütles Birgit Tolmann.
Pakendiseaduse järgi tuleb tänavu kokku koguda 63 protsenti pandiga koormatud plast- ja klaastaarast ning 40 protsenti plekkpurkidest. Kui plast- ja klaastaaraga probleeme ei teki, siis plekkpurkide normi täitmise seab ohtu meie kaubanduse iseärasus: pool plekkpurkides turustatavate jookide kogusest rändab nimelt laevadega Soome. Ja sealt seda taarat mõistagi enam tagasi ei saa. Selleks, et innustada vähest Eestimaale jäävat plekktaarat tagastama, ütles Birgit Tolmann:
?Viies ühe plekkpurgi taarapunkti, aitate kokku hoida kahe tunni telekavaatamise jagu elektrienergiat.?
Läbi automaatide ja taarapunktide Muuga loenduskeskusse jõudnud taara läheb tõepoolest täies mahus taaskasutusse. Käsitsi vastu võetud taara loendatakse kõigepealt. Selleks on olemas hulk petimeetri nime kandvaid masinaid, mille taga inimesed neljas vahetuses töötavad. Kui suvise joogitarbimisbuumi ajal kippus loenduskeskuse võimsusest nappima, siis nüüd käib kõik nagu kellavärk ja kaupmehed saavad pandiraha ja hüvitise kenasti kaks korda kuus kätte, nagu kokku lepitud.
Loendatud taara sorteeritakse ja pakitakse ning müüakse maha firmadele, kes sellest midagi mõistlikku teha oskavad. Plasttaarat ostab näiteks Suur-Sõjamäel tegutsev helvestamistehas, kes helbed omakorda fliisi- ning padja- ja tekisisu tootjatele müüb.
?Pärast pandipakendi süsteemi käivitumist on vähenenud inimeste prügiveokulud, sest taara ju enam prügi hulka ei lähe,? ütles Birgit Tolmann. ?Meie ise saame oma tulud-kulud nulli ja taaskasutusorganisatsioonile sellest piisab.?
Jääb meelde
Kõnealune õppereis toimus Keskkonnainvesteeringute Keskuse rahastamisel ja oli mõeldud eelkõige omavalitsusspetsialistidele, kes vastavalt jäätmeseadusele peavad korraldama jäätmekäitlust omavalitsuse haldusterritooriumil, ning keskkonnateenistuse spetsialistidele, kes koordineerivad jäätmekäitlust maakonna tasandil.
“Tallinna jäätmekäitlusobjektidest valisime külastamiseks sellised, mis on eeskujuks kohalike jäätmekäitlusprobleemide lahendamisel või annavad ettekujutuse jäätmekäitlussüsteemidest,” ütles Jõgevamaa keskkonnateenistuse jäätmete ja õhu peaspetsialist Moonika Aunpuu. “Reisil nägime: selleks, et avada taaskasutuskeskust, ei ole vaja muud kui üht rohelise mõtteviisiga aktivisti, reoveekäitlus tuleb aga viia lõpuni, jääkmuda stabiliseerida, kompostida ja kui hästi läheb, siis isegi maha müüa. Pandipakend on materjalina hinnas ning selle kogumist tuleb igati soodustada. Kui suurt kasu õppereisist kohapeal tõuseb, oleneb sellest, kuidas spetsialistid kuuldut-nähtut rakendada oskavad. Kuid üks on kindel: kui seminariruumis õpitu kipub kiiresti ununema, siis oma silmaga nähtu jääb praktilise kogemusena pikkadeks aastateks meelde.”
Riina Mägi
14.11.2006
blog comments powered by Disqus