Põliselanikel on dokumendid ja elatud elu mälu, uusasukad pole neist nimedest midagi kuulnud. On neid, kes pole huvitatudki – neid rahuldab nimi Saare. On olnud küsitlusi, allkirjade kogumisi. Aastad mööduvad, ajalooliselt vale nimi – Saare küla – püsib endiselt. Nüüd seisab volikogu otsuse langetamise ees: kas Saarest saab Kääpa küla. 2. septembrist 2005 tõi ilmselt igasse kodusse jälle küsitluslehe. Kui laekunud sedelite vastustest on enamus poolt, saab Saarest Kääpa, kui vastu – ei saa.
Lugupidamine ajaloo vastu
Mina olen vastu. Miks? Põhjus on sisuline. Nime Saare alla liitis nõukogude võim mitte ainult Kääpa, vaid ka mitmed teised, nende hulgas ka tühjaks küüditatud Alnavere, mille vanus on üle 400 aasta. Ma olen selle poolt, et Kääpast saaks Kääpa, Alnaverest Alnavere, Lepikust Lepiku, Vasseverest Vassevere. Nendest erinevatest küladest on sündinud suur osa Saare valla ajaloost. Vald, kellel on mitte lihtsalt muuseum, vaid eestluse alustala – Kalevipoja muuseum -, peab minu meelest esikohale seadma lugupidamise ajaloo vastu. Muuseum on kutsutud ja seatud säilitama olnud aegu.
Võttes taaskasutusele ajaloolised nimed Alnavere ja Kääpa austame ajalugu ja kaotame külaliste seas muuseumi ülesleidmisega kaasnevad Odüsseuse eksirännakud. Viit Alnavere 2 asendaks viita Saare 2 ja oleks märk vasakpöördeks Narva maanteelt Mustvee poolt tulijale. Alnavere küla lõpus on muuseum ja muuseumist edasi algab Kääpa küla. Eksimine on võimatu. Tartu suunast saabujaile oleks parim variant teeviit parempöördeks “Kääpa 3” kohal, kust tee pöördub Vassevere kunagise koolimaja suunas, sest see viib Kääpa külla ja küla lõpeb muuseumiga. Muuseum asub seega Alnavere ja Kääpa küla piiril. Eksimine pole võimalik. Et aga seni, kui nimetatud teelõik on asfalteerimata, pole see turistile kohane, siis sellisel juhul sõidab ka Tartust tulev turist viidani Alnavere 2 ja teeb Narva maanteelt parempöörde Alnavere külla.
Meelitaks turiste ja pakuks elutuge
On väga kahju, et seda otseteed Kääpa külla pole ka kaugemas tulevikus plaanis muuta tolmuvabaks. See selgub 10. septembri Saare Valla teatajast vallavanema selgitusest. Bensiinihinna pidev tõus aga nõuab seda – kulutatud raha kompenseeriks end kiiresti, muuseumi külastus muutuks täiesti lihtsaks ja ka kohalike inimeste teeolude paranemine kergendaks nende toimetulekut eluga.
Kultuuriloost huvitatuile panen ka kirja Leida Kaldalt (91) saadud talude nimed. Alnaveres on: Otsa, Vaska, Olli, Mere, Narva, Tõnura, Ulge, Muri, Sogeri, Mikko nr 53; Kääpas: mitu Sepa-nimelist, Kaiura, Kangru, Peedu, Mäeotsa, Luuka koos popsikohtadega (Lindre ja Vase) Läve ja Kriku. Kriku oli Saare valla talu, andis tööd ja leiba vallasekretärile ja kasakale ja moodustas XX sajandi alguse Saare valla südame – valla-, kasaka-, rahva-, koolimaja (praegune muuseum) ja saun.
Väärtustades olnut, oleks nii kena taastada saun. See nõuaks vähe kulu ja oleks mälestusmärk (seal hoiti 1949. aasta küüditamise ajal mehi kinni ja lapsed käisid isadega hüvasti jätmas) ajaloole, mis ei tohi ununeda, meelitaks turisti ja pakuks elutuge kaasaegsele, kuna vanadel eestlastel oli saun peamine raviasutus, millest osa Saare elanikke peab ilma olema aastaid.
Osata lahti seletada
Ajal, mil elatusallikaks on kujunemas turismi erivormid, on loodusturism eriti hinnatav. Peame hoolega uurima, et osata lahti seletada, Willem Reimani sõnu kasutades, “mis meie kodu mäed, künkad, orud, jõed, ojad, allikad, metsad, salud hiljukesi kõnelevad”. Iidne talu-, külanimi – see on paikkonna geograafia, keel, rahvas, luule. Kreutzwald õpetab seda ainukest vara mitte põlgama. Selles kontekstis on ajaloolise külanime taastamine Kalevipoja muuseumi omava valla vääriline. Kultuurisündmus kui viit tulevikku…
Seniks tants vanade külanimede taastamise üle jätkub. Kui kaua, ei vasta ükski arengukava. Nagu Kalevi-Linda pulmas,…keegi ei tea, kaua kestis, kaua kestab pulmatants. Kirjutan, sest usun: ajaloo tõde võidab kord nagunii… usun, et kunagi ei saabu aega, mis unustab Lembitu tõotuse põlvepikkusest poisikesest. Usun ka K. J. Petersoni, kes väidab, eesti konsonante uurides, et l ja n kannavad endas toimivat väge. Kus on nimi, milles nad esinevad, seal elu edeneb. Alna-vere – magnet turistile. Usun ka Soome-Eesti keeleteadlast Lauri Kettuneni: “?kuhu Kalevipoeg verise jalaga assnud, sinna verised jäljed maha jäänud ja sest suand küladele -vere”(E48178/” 1910). …veri valgus välja peale…vaka osa verist maada (“Kalevipoeg” XX).
NB! Kõrvalmure. Seni, kui Saare valla elanikul on oma asjatoimetustega asja Jõgevale, kust tagasi tuleb vantsida Saare kõrtsi juurest jalgsi, sest sealt edasi bussiühendus päeval puudub, oleks iga inimene, kes kasutab otseteed üle kunagise Sandisilla, tänulik vallale, kui see leiaks paar palki ja korrastaks silla, et sellest pääseks kuiva jalaga üle.
LINDA OLMARU
