Saare vald on avalikke teenuseid delegeerinud mittetulundusühingutele juba alates 2003. aastast.
Saare vallavanema hinnangul võiks ühe võimaliku mudelina teiste variantide (kahetasandiline kohalike omavalitsuste mudel) Eestis kaalumisele tulla laialdane avalike teenuste delegeerimise mudel.
“Sisuliselt tähendab see territooriumilt ja rahvaarvult suurte omavalitsusüksuste tekkimist ja avalike teenuste delegeerimist piirkondadesse. Halduskoostöö seaduse alusel on võimalik avalikke teenuseid delegeerida nii äriettevõtetele kui ka kolmanda sektori organisatsioonidele. Meie seitsmeaastane kogemus on näidanud ära selle süsteemi eelised ja puudused,“ märkis ta.
Morozovi sõnul peab avalike teenuste tellimine olema aus ja õiglane. “Kui on näiteks tegemist raamatukoguteenusega, peavad teenusepaketis olema kaetud kõik teenuse osutamisega seotud kulud (raha töötaja palgaks, uute raamatute soetamine, kommunaalkulud jne). Seda ei tohi teha sellisel moel, nagu täna toimub omavalitsuste rahastamine, siin räägime juba teenusestandarditest, mis on õiglase rahastamise aluseks,” tõdes ta.
Saare vallas algas kodanike kaasamine valitsemisse ning teenuste pakkumisse 1999. aastal. Esimene tänaseni tegutsev ühing on Halliku Maanaiste selts, nemad alustasid juba 1997. Aastal 2000 asutati Voore Tuletõrjeselts ja Saare Mõisa Arendajate Selts, edasi Saare Valla Kultuuri- ja Spordiselts, Kullaketrajad, Kääpa Ühistegevuse Selts jt.
Vallavanem Jüri Morozovi sõnul oli neil vahepeal aktiivselt tegutsevaid MTÜsid üle kümne. “Väikesed MTÜd olid kõik projektipõhised ja tegutsesid oma kitsal alal. Et kaht piirkonda – Vooret ja Kääpat — arendada, oleks vaja aja- ja tegevusteülest organisatsiooni,” rääkis vallavanem.
Pärast Saare kooli sulgemist asutati samasse 2001. aasta sügisel Kalevipoja muuseum, 2002. aastal asutati Kääpal asuvate avalikke teenuseid osutavate asutuste haldamiseks sihtasutus Kalevipoja Koda. „Sellega algas sisuliselt ettevalmistus avalike teenuste delegeerimiseks,” selgitas vallavanem.
Koostöös piirkonna teiste omavalitsustega asutati Voorele aktiviseerimiskeskus, mis samuti asus osutama avalikke teenuseid. “Lähtume kahe keskuse põhimõttest ja sellest, et inimesed peavad saama teenuseid võimalikult kodu lähedalt, valla keskusse sõitmata. Lisaks sellele saavutasime loodud asutuste parema majandamisvõimekuse ja optimaalsema juhtimise. Eelkõige on teenuste delegeerimine aga võimu delegeerimine, millega motiveerime inimesi oma piirkonna ja kohaliku elu küsimuste üle otsustama ja vastavalt tegutsema. Loomulikult on vald nii nõu kui ka jõuga abiks. Oleme aidanud projekte kirjutada ja juhtida, arengukavasid ja strateegiaid kokku panna. Samuti on vald andnud raha ja vahendid teenuste osutamiseks, samuti projektides omaosaluse katmiseks,” rääkis vallavanem.
Vahepeal on keskvalitsuse poolt valdade eelarveid tublisti kärbitud. Osad väiksemad MTÜd, kes külades asju ajasid, on tagasi tõmbunud, sest projektide omaosaluseks pole enam raha anda. Edasi on jäänud tegutsema need, kes osutavad vallale avalikke teenuseid, st nende püsikulud on kaetud ning nad saavad jätkuvalt tegutseda.
Väikeste külaseltside roll ongi pakkuda oma kogukonnale koosolemise ja koostegemise lusti. “Seda on inimestele vaja, et sotsiaalset turvatunnet luua ja vaba aega sisustada,” rõhutas ta.
Morozov usub, et tulevikus delegeeritakse enam nii riigi kui kohalike omavalitsuste ülesandeid äri- ja mittetulundusühingutele, saavutades sellega suurema elanike kaasatuse avaliku sektori juhtimisel ja arendamisel. “Selleks, et lõpeks vaidlus teenuse sisu ja kvaliteedi üle, peab riik pöörama tähelepanu teenusestandardite väljatöötamisele ja nende õiglasele rahastamisele,” rõhutas ta.
Riigi toimimise juures on väga oluline stabiilsus ja vajalike tegevuste jätkumise kindlus. Näitena saab tuua töötute aktiviseerimise, kus ühekordsed, lühiajalised lahendused ei too edu. Seda tegevust on vaja jätkata ja leida uusi lahendusi. Ei saa öelda nii, et meil praegu nagu õiget plaani pole, ärme vahepeal teeme. “Ülesehitatud süsteemi kokkukukkumine tähendab, et selle uuesti käimasaamiseks kulub meeletult aega ja raha ning lõpptulemusena osutub see tunduvalt kulukamaks, kui toimiva süsteemi käigushoidmine,” märkis ta.”
„Töötu inimese liikumine töökoha suunas on kui trepp, kus lõpptulemuseni jõudmiseks tuleb liikuda aste-astmelt. Kokkuvõttes on kõigest olulisem näha loodud süsteemide taga meie inimesi.”
i
HELVE LAASIK
