Londoni suveolümpiamängud on hoo üles tõmmanud. Medalitesadu tiheneb iga päevaga, nii et päeva lõpuks vaatad üldtabelist ainult ühte: kas Hiina libiseb USA eest ära või mitte. Ja kas Eesti naabrid on medalini jõudnud või ei. Spordialade tulv lämmatab inimese vastuvõtmise suutlikkuse. Eesti olümpiadelegatsiooni kuumad päevad algasid eile ja saavad nagu Pekingi mängudel lõpu Gerd Kanteri lõpuponnistusega. Karta on.
Huvi vähesuse üle ei saa mängude korraldajad igatahes kurta. Kõik saalid ja staadionid on pealtvaatajatest tulvil ehk täismajana välja müüdud. Olgu tegu siis pealtnäha kasvõi autsaiderite omavahelise kohtumisega. On ju ikkagi olümpia, millest kõik osa tahavad saada. Korvpallihallis on kõik 12 000 kohta kinni igas mängus.
Jalgpallipühamus emotsioonid laes
Jalgpallis tõi juba Uruguay – Senegali mäng Wembleyle 75 000 huvilist. Kohe seejärel toimunud brittide mäng Araabia Ühinenud Emiraatidega meelitas kohale maksimumi, 85 000 inimest. Jalgpallipühamus olid emotsioonid laes.
Täismaja ees on mängitud maahokis, seda vaatamata isegi lageda taeva all vihma käes istumisele. Publikust tulvil oli otseses mõttes kuumaks köetud sulgpalliareen, kus Aasia riikide esindajate käteosavus ja reaktsioon lausa fakiiri osavusena mõjub. Isegi veepalli areenil polnud vaba kohta, kui Suurbritannia mängis Serbiaga. Ja sellisest menust tiivustatuna, pidasid väljakuperemehed esimese veerandaja vastu, juhtides viimati isegi 5:4. Mis sest, et lõpuks tuli katastroofiline 7:21 lüüasaamine.
Finaaliõhtud kõik välja müüdud
Rääkimata ujumisest, kus nagu varasematel mängudelgi, on finaaliõhtud ammu välja müüdud. Isegi pressile ei jätku sinna kohti, sest näiteks kogu Eesti kirjutavale pressile on igal õhtul ette nähtud kolm kohta. Mõnel õhtul võib siiski aktiivse tegutsemisega leida pressikeskusest ka mõne lisapileti, sest kõik riigid ei ole alati oma kohtadest huvitatud.
Ka suur olümpiapark pakub seal liikuvatele massidele seinast seina võimalusi. Pargi keskele jäävale kitsale jõeharule on püstitatud kaks suurt ekraani, kus kantakse hetkel toimuvaid võistlusi üle neile, kes halli piletit ei soetanud või teevad näiteks kahe mängu vahel aega parajaks. Lisaks muud atraktsioonid ja müügilõksud, nagu sellistel massisündmustel ikka.
Oma laagri on üles löönud märgimüütajad, kes olümpialt olümpiale rändavad. Eksponeerivad ennast märgikuhila all, ostavad, müüvad ja vahetavad. Juba on hakanud pead tõstma salapiletite müüjad. Mehed, kes ei puudu olümpialt kunagi nagu sportlasedki. Mis sest, et neid vahel kinni nabitakse (seda ka Londonis juba) ja taga aetakse. Äri läheb edasi. Võib arvata, et kui stardib veel mängude peaala kergejõustik, läheb nende äri veelgi tulisemaks.
Olümpiatuli kadunud
Ainult ühte ei leia olümpiapere liikmed üles. See on olümpiatuli, mis imeilusal avapeol kambaga keset staadioni süüdati. Kõik on oodanud selle tõusmist olümpiastaadioni aukohta, kuid mida pole, seda pole. Teisipäeval olümpiapargis jalutades olümpiatuld näha polnud. Erakordne lugu olümpialoos, sest mängud on täies hoos ja midagi olulist on puudu. Või on korraldajatel plaanis tulega seoses midagi põnevat. Kuid isegi sellele vaatamata pole olümpiatuli peituseks mõeldud, vaid maailmale näitamiseks.
i
TIIT LÄÄNE, London
