Tõenäoliselt on paljud linnakodanikud märganud suveõhtutel laste mänguväljakuil, kaubahalli esisel müüril ning linnaparkides turnivaid ja efektseid hüppeid sooritavaid noormehi. Siiski pole tegemist suvaliste tühikargajate või mingite pätipoistega, vaid noormehed harrastavad üllast spordiala nimega parkour.
Spordiala nimetus parkour on välja kasvanud ratsaspordiala nimest, kus ratsanik koos hobusega peab läbima teatud takistusraja. Tänavaparkouri harrastatakse siiski ilma hobuseta. Legend räägib, et Raymond Belli nimeline prantsuse härrasmees leiutas Vietnami sõjas mooduse, kuidas džunglis kiiresti edasi liikuda, ületades võimalikult palju igasugu takistusi. Sõjast naastes õpetas Raymond seda oma pojale Davidile, kes hakkas sellist liikumisviisi harrastama linnas, ja nii kujuneski tänapäeva parkour.
Eestisse jõudis see spordiala umbes viis aastat tagasi, Jõgeva poisid Silver ja Kaspar hakkasid sellega tegelema kaks aastat tagasi, treenides oma oskusi peaaegu iga päev.
Kuidas te parkouri enda jaoks leidsite?
Silver: Mina nägin TV3 uudistest, kuidas üks Tallinna poiss mööda seinu ja käsipuid turnis. Mind hakkas huvitama, kuidas ta seda teeb, ning proovisin ise järele teha. Alguses ma ei teadnud, mis asi see on, sest ma ei kuulnud selle spordiala nime ning peaaegu aasta läks mööda, enne kui ma üldse teada sain, millega tegemist.
Kaspar: Ma nägin, kuidas Silver ja mu vend parkouriga tegelesid ning mind hakkas see huvitama. Alguses ma mõtlesin, et see on kuidagi pargiga seotud, kuid hiljem tekkis mul asja vastu huvi ja hakkasin koos nendega trenni tegema. Üheks ajendiks oli ka minu varasem kehv füüsiline vorm.
Kas teid keegi õpetas ka?
S: Ei, õppisin kõik nipid ja liikumised Internetist videote põhjal ja ka trennis üksteise pealt.
K: Aitame üksteisel tehnikat parandada. Kõrvaltvaataja pilk on ikka kõige parem treener.
Miks Te just parkouri valisite, miks mitte näiteks jalgpalli või korvpalli?
K: Me mängime jalkat, kossu ja võrku ka, kuid parkour on põnevam ning samas treenib ka erinevaid lihasgruppe.
Kui tihti te trenni teete?
S: Täpselt nii, kuidas meil endil aega on…
K: ….ja kui kellelgi vigastusi pole. Suviti proovime peaaegu iga päev end treenida.
Millised on põhilised vigastused parkouris?
K: Parkouris polegi mingeid suuri vigastusi, pigem tavalised marrastused ja muljumised. Vigastused tulevad teistes spordialades, nagu näiteks jalgpallis. Parkour on jalgpalli kõrval ohutu spordiala.
Kas te mingit kaitsevarustust ka kasutate?
S: Parkouri püütakse hoida võimalikult loomulikuna, seega ei kasutata ka mingit erilist kaitsevarustust.
K: Ainsad asjad, mida võib vajaduse korral kasutada, on kindad…
S: …juhul, kui käenahk on hapram.
Kas sellel alal võistlusi ka peetakse?
S: Parkouri püütakse hoida võimalikult loomulikuna nii, et mingeid võistlusi ei korraldata ja omavahel rivaalitsemist ei toimu.
K: Grupisiseselt tekib vahel omavahelisi rivaalitsemisi. Hakatakse vaidlema, kes kui hästi mingit trikki teeb.
Kui tihti teil endil ette tuleb, et lähete omavahel vaidlema?
S: Me ei vaidlegi.
K: Me teame endi nõrku ja tugevaid külgi, mõni oskab seina paremini, mõni valdab paremini tehnilisi trikke ja hüppeid.
Kus põhiliselt harjutate?
S: Jõgeval on põhilisteks kohtadeks kaubahalli esine, kus on müür ja käsipuud. Lisaks veel mänguväljak ning pargipuud.
Kuidas linnakodanikud teie harrastusse suhtuvad?
K: Siiamaani pole veel keegi õiendama hakanud, kuid üks kord, kui me Postkontori katusel turnisime, saime koledasti sõimata. Katustel ei tasu eriti ronida, kuid ülejäänud paikadega probleeme ei ole tulnud.
Kuidas vanemad parkouri suhtuvad?
S: Positiivselt.
K: Nad tahavad, et me võimalikult palju liiguksime.
Te olete parkouriga tegelenud umbes kaks aastat, kuidas teie füüsiline vorm selle ajaga muutunud on?
K: Enne hüppasin ma kaugust nelja meetri kanti, kuid nüüd käin võistlemas maakondlikel võistlustel ning olen ka pjedestaalikohtadele jõudnud.
S: Füüsis paraneb tohutult.
Ega teil pole politseiga pahandusi tulnud?
K: Ei, otseselt rääkima küll pole tuldud…
S: …ainult eemalt on jälgitud.
Kas olete ka mõnedes eravaldustes ronimas käinud, kus on rohkem takistusi?
S: Noh, eks ikka on juhtunud, et oleme ka mõnedes eravaldustes turninud, kuid pahandustesse pole veel selle pärast sattunud.
K: Me ei riku võõrast vara.
Kuidas te oma oskusi hindate?
K: Ma arvan, et meil on Eesti keskmine tase…
S: …ehk isegi pisut üle keskmise, kuid maailmatasemel pisut alla keskmise.
Kas Jõgeva parkouril on ka järelkasvu tulemas?
<p class=”MsoNormal” style=”MARGIN: 0cm 0cm 0pt; TEXT-ALIGN: justify”>K: Praegu on selle järelkasvuga kehvad lood.S: Eelmisel suvel õpetasime paari väiksemat poissi, kuid neil polnud eriti püsivust.
K: Noori tegijaid oleks hädasti tarvis, kuna Silver läheb sügisest ülikooli ja mul on ka üksinda igav treenida.
Seega noored ja aktiivsed posid ja tüdrukud, kes on parkourist huvitatud, võtke kontakti Silveri ja Kaspariga ligi, kes treenivad õhtuti Jõgeva kultuurikeskuse taga pargis ja mänguväljakul, las nad õpetavad ka teid. Vahvaid pilte poiste tegemistest saate vaadata aadressil www.zone.ee/jogevapk.
EILI KOITLA
