Kas kujutate ette, et Eesti arboristide emaks kutsutud Luua Metsanduskooli õppejõud Aino Mölder võtab sae kätte ja läheb nööride ja köite või tõstukiga kuhugi puu otsa oksi lõikama? Tal pole seda vaja teha, sest ta võib paluda appi näiteks praktiliste oskustega arboristi ja lõikajat puu alt juhendada.
<p style=”MARGIN: 0cm 0cm 0pt” class=”MsoNormal” align=”justify”>
Aga kui Aino saage kätte ei võta ja oksi lõikama ei lähe, siis ei saa ta Eesti hariduskontseptsiooni järgi omada arboristi kutsekvalifikatsiooni teist ja kolmandat taset. Mis sellest, et tegelikult on ta oma kompetentside poolest kuuendal tasemel!
Oluline on leida lahendus
Absurdne olukord? Tegelikult ei eelda üks kompetentsitase teist. Kindlasti leiab Aino Mölder konkreetses olukorras, kus tal on vaja oksad lõigata, lahenduse ja töö ei jää tegemata. Lahenduse leidmine on olulisem, kui see, kas ta suudaks ise puu otsa ronida ja need oksad lõigata.
Selle absurdse olukorra eest Euroopa kutseõppe arenduskeskuse Cedefop Euroopa kvalifikatsiooniraamistiku ekspert André Huigens Hollandist WellantcollegeŽist möödunud reedel Luual peetud rahvusvahelisel seminaril “Kompetentsid sünnivad kooli ja tööandja koostöös” meid ka hoiatas.
Seminar sündis koostöös kutsehariduse edendamise ühinguga ja Luua Metsanduskool oli seda ette valmistanud pikka aega.
Luua Metsanduskooli arendusjuht Anu Vaagen ütles, et Euroopas välja töötatud kvalifikatsiooniraamistiku kasutamisel kutsetasemete võrdlemiseks on Eesti probleemiks selle raamistiku sidumine haridustasemega. “Tagajärg on, et kui need kvalifikatsioonitasemed pole tööandja jaoks võrreldavad, siis tööandjal pole sellest tolku ja ta lööb käega ning teeb oma kvalifikatsiooniraamistiku,” tõdes Vaagen.
Seminaril esinenud tööandja Kati Veski osaühingust Ardens tunnistas, et eelistab tihtipeale võtta tööle õige suhtumisega noore, kes on saavutusele orienteeritud ja õppimisvõimeline ja ta ise välja koolitada, selle asemel, et kutseoskustega kutsekoolinoorte suhtumisprobleeme lahendada.
André Huigens tõdes, et õppimisteooriad mida me Euroopas kasutame, ei keskendu kompetentsidele ja õpiväljunditele. “Kui vaatame ühte klassi või kooli, siis need ei ole viimase saja aastaga oluliselt muutunud. Õpiväljundite kasutamine muudab selle süsteemi rohkem õppijakeskseks,” lisas ta.
Huigens käis 1995. aastal Norras konverentsil, kus valitsus tutvustas uut haridussüsteemi, mis põhines õppijakesksel lähenemisel. “Norra valitsus oli valmis, et kolmandik õpetajatest on selle süsteemi rakendamise vastu, sest nende roll muutus õpetajast, kes ütleb, kuidas asjad olema peavad, treeneriks, kes juhatab ja nõustab. Tegelikkuses lahkusid enam kui pooled kutsekoolide õpetajatest koolist,” tunnistas ta.
Teadmisi tuleb osata rakendada
Luua Metsanduskooli aianduse valdkonna juhtivõpetaja Raili Laas ütles, et kui ei ole kompetentsi ehk oskusi oma teadmisi rakendada, siis pole ka töötajast kasu.
Laasi hinnangul teeb asja raskeks see, et tuleme sada aastat samasugusena püsinud koolist. “Peame muutma oma mõtlemist ja eelkõige peame ise õppima,” kinnitas ta.
André Huigens on tihti kuulnud üldharidusõpetajaid ütlemas, et kompetents on tore küll, aga kuidas see meid puudutab. “Kompetentne olemine on seotud sellega, et sa tead, mida sa tead, aga et sa tead ka, mida sa ei tea. See on toimetulek ja oma piiride tundmine. Praegused koolisüsteemid lõpevad tasemel arusaamine, aga sellest enam ei piisa,” tunnistas ta.
Kompetentsusprofiilid, mis kirjeldavad ühe või teise taseme kompetentse, sisaldavad enamasti ka meeskonnatöö kompetentsi, mis on aga tihti haridusprogrammidest puudu. “Õpetajad on klassiruumis keskendunud üksikisikutele ning õpilased töötavad iseenda, mitte rühma nimel. Kui õpilastel palutakse osaleda rühmaülesandes, mille eest neid ka üksikult hinnatakse, tekitab see tihti vastumeelsust. Nad ei soovi vastutada teiste rühmaliikmete, eriti nõrgemate õpilaste eest.
Töötades ettevõtte meeskonnas on töötajad vastutavad oma meeskonna tulemuste eest ning paljudes firmades arendatakse töötajais meeskonnatööga seotud oskusi ja protsesse ning õpetatakse kliente terviklikumalt hindama. See ongi hariduses puuduv lüli, kuid see on olnud omaette paradoks juba viimased kolmkümmend aastat. Haridus on keskendunud individuaalsetele tulemustele, kuid firmad vajaksid sellest enamat,” lisas Huigens.
Anu Vaageni hinnangul ei teadvustata, mida kompetents tähendab. “Kompetentsipõhiselt hinnata ja õpetada tähendab tohutut tööd ja suurt analüüsi ning tagasisidet ja personaalset tööd õpilasega. Õpetaja tuleb klassi ette ja ütleb, kuidas peab olema ehk ta õpetab. Kompetentsipõhisel õppel peab õpetaja muutuma juhendajaks, andma nõu, suunama ja juhendama. See on väga raske,“ rääkis Vaagen.
Tagasiside peab Raili Laasi kinnitusel olema adekvaatne, samas ei tohi armutult ainult kritiseerida ning minetada positiivset mõtlemist. “See on tõsiselt raske,” kinnitas ta.
“Töömaailm muutub päev päevalt ja peab suutma end ümber kohanduda ühelt tegevuselt teisele, tööandja ootab sellist inimest,“ tõdes Laas. Anu Vaagen tõi näiteks, et tunnis ei tohi pinginaabriga rääkida, ülesanne tuleb lahendada üksi. “Siis läheb noor tööle ja tööandja eeldab, et tuleb teha meeskonnatööd. Aga ta ei oskagi teha!“ tõdes Vaagen. Meeskonnas töötamisele tuleb oluliselt panustada.“
Õpilaste kompetentsid peaaegu võrdsed õpetajate omadega
Huigens on võrrelnud õpetajate ja õpilaste kompetentse ja ei olegi nii, et õpetajad on õpilastest üle. Pigem on seis üsna tasavägine. “Õpetajal on väga head erialased teadmised ja võivad olla ka oskused, kuid kompetentsi tasemelt jääb ta kohati juba õpilasele alla,“ tunnistas ta.
“Kuidas õpitut rakendada, kuidas õpilane ennast hindab ja oma eesmärke ning ennast edasi arendab, seda ei õpita. Siis tuleb eksam ehk teadmiste kontroll ja antakse tunnistus välja. Tegelikult peaks õpetama õpilasi teadma, mida nad teavad ning teadma, mida nad ei tea. See ongi elukestva õppe põhimõte, muidu ei oska inimene eesmärgistada, mida ta veel õppima peaks,“ tõdes Vaagen.
Seminari käigus tegi ligi sada osalejat veebipõhist hindamisvahendit kasutades läbi reaalse kompetentside hindamise, mille analüüsitud tulemused seminari lõpuks Hollandist Luuale saadeti.
Hindamisvahend põhineb STARR-meetodil (Situation, Task, Action, Results, Reflections). See tähendab, et õpilane hindab kõigepealt oma kompetentsuse ning seejärel juhendajad või kolleeg. Seejärel joonistab programm visuaalselt välja graafikud, kuidas keegi on hinnanud. Meil tuli samuti välja, et noormees, keda hinnati, sai enda arust väga hästi sellel tasemel hakkama. Kolleeg ja ülemus paraku nii ei arvanud. Siit edasi algabki tagasiside ja analüüs, kus juhendaja ja õpilane arutavad tulemused läbi, seavad eesmärgid, kuidas saavutada kompetents, mida üks või teine kvalifikatsioonitase eeldab.
HELVE LAASIK
Kompetentsipõhine õpe
*2008. aastal võeti vastu Eesti uus kutseseadus, millega jõustus kaheksaastmeline kvalifikatsiooniraamistik
*See viib Eesti kutsete süsteemi kooskõlla Euroopa Kvalifikatsioonivõrguga
*Kutsete süsteem tuleb uutele alustele viia 2012. aastaks
*Lisaks teadmistele ja oskustele peavad nüüd olema veel ka kompetentsid ehk pädevused
*Pädevus on tõendatud suutlikkus kasutada teadmisi, oskusi ja isiklikke, sotsiaalseid või metoodilisi võimeid töö- või õppeolukordades ning erialases või isiklikus arengus
*Euroopa kvalifikatsiooniraamistiku kontekstis kasutatakse pädevuse kirjeldamiseks vastutuse ja iseseisvuse mõisteid
*Kompetentsipõhise õppe põhiprintssibid on:
*õppekava koostamise aluseks on tööturust lähtuvad kompetentsid
*õppurite kompetentsuse arengu jälgimiseks hinnatakse neid enne õppeprotsessi, selle ajal ja järel
*õppetegevus toimub eri autentsetes olukordades
*teadmised, oskused ja hoiakud on õppimis- ja hindamisprotsessis lõimitud
*õppurite enda vastutus ja refleksioon on stimuleeritud
*õpetajad täidavad koolis ja praktikal võrdselt nii juhendaja kui ka eksperdi rolli
*õppurid suhtuvad positiivselt elukestvasse õppimisse
Allikas: Luuas Metsanduskool, Artiklid ja uurimused, 10
