15. oktoobril möödus 90 aastat Eesti kergejõustikuajaloo ühe suurmehe Hans Moksi sünnist tollases Saadjärve vallas. Praeguse Tabivere valla piiridest pärit Moks jõudis teise eestlasest odaviskajana suurvõistlustel medalini.
Kui Gustav Sule võitis 1934. aastal Torinos EM võistlustel pronksmedali, siis 1958. aastal sai samaga hakkama Hans Moks Briti ühenduse mängudel Cardiffis.
Sõjajärgsetel aastatel Rootsis ja Kanadas mehetegusid teinud Moks ei pääsenud kodakondsuseta pagulase staatusest tulenevalt kordagi olümpiale, kuid see ei kahandanud põrmugi tema kuulsust.
Alles karjääri lõpul võistles ta oma esimesel ja ka viimaseks jäänud suurvõistlusel: Briti ühenduse mängudel võitis ta pronksmedali. See oli esimene eestlase poolt võidetud medal impeeriumi mängudel. Pärast seda pühendas Moks ennast kunstile.
Nii on teda nimetatud ka odakunstnikuks. Moksi enda sõnul olid kunst ja odavise omavahel tihedalt seotud. “Mõlemad on loomingulised alad, üks täiendab teist,” põhjendas odameister oma kunstiharrastust, millega ta aastaid elatist teenis. Tema näitustest ja töödest said aastate jooksul osa väga paljud kanadalased.
Veel 2009. aastal Münsteris toimunud ESTO-l oli kasutusel just tema joonistatud logo, mis valiti välja konkursile laekunud 14 kavandi seast.
Ligi kümme hooaega oma tulemustega maailma ja Euroopa paremikku küündinud odamehe tegelike võimete avamist piirasid nii kodakondsuse puudumine kui küünarliigese ja õla vigastus, mis sundis loobuma mõnestki võistlusest. 1944 sügisel Rootsi põgenenud Moksi näol oli tegemist rahvusvahelise tasemega odameistriga, kelle koht oleks olnud vähemalt kolmel olümpial.
Alistas Euroopa paremiku
“Minu õige olümpia olnuks 1948. aastal Londonis. Soomlane Rautavaara võitis seal
Jõudnud sõja jalust Rootsi, vigastas Moks tõsiselt küünarliigest, nii et kahel järgneval aastal ei saanud viskamise peale mõeldagi. “Sõjaga kokku oli viis aastat parimat spordiaega treenimata nahka läinud.”
Olümpiasuvel 1948 tõusis 24-aastane Moks lõpuks rahvusvahelisse eliitklassi, visates 66.76. See oli siis eestlastest kõigi aegade neljas tulemus. Londoni mängudel andnuks see 4. koha, aga olümpiaväravad olid tema ees kinni. 1949. aastal viskas Moks uueks pagulasrekordiks 67.19, mis andis Euroopa edetabelis 10. koha.
Suurvormi tõusis odaviskaja Moks aga 1950. aastal. Võit järgnes võidule ja isiklik rekord lähenes
Suurvõistlustest ilma jäetud Moks tegi seejärel kümne päevaga neli suurepärast võistlust: Gävles 68.63, Kumlas 66.72, Bosöl 69.54 ja Johanneshovis 69.80. Kuni 6. septembril korraldati Stockholmi olümpiastaadionil rahvusvaheline EM-i järelvõistlus. Ning seal, vihmasel sügisõhtul, alistas Saadjärve mailt pärit Moks kogu Euroopa eliidi. Viimases voorus viskas Sule mantlipärijaks tituleeritu oda esmakordselt
Rootsi suured ajalehed hindasid Moksi võidutulemust suurvõistluste ehteks, alles selle järel mainiti Jamaica jooksjate superaegu. Rootsi riigitreener Gösta Holmer kirjutas Idrottsbladetis: “Au Moksile! Oma võiduga näitas ta eesti sportlaste kõrget taset. See oli nagu veidi plaastriks sellele haavale, et ta Brüsselis ei tohtinud startida.”
Tulemus 70.14 andis Moksile 1950. aasta maailma edetabelis 11. koha. Rootsi ajalehed kirjutasid, et Moks on esmajoones stabiilne võistleja ja alles teises järjekorras kõrgete resultaatide saavutaja.
Seejuures ei unustanud rootslased märkida, et Moksi edu taga oli treenerina Ermo Kulmar. Sõjaeelse Eesti veerandmailer, kes pookis odamehele külge n-ö ameeriklaste tehnikat. Muide, viimased aastad Vancouveri vanadekodus elanud Kulmar suri 2010. aastal.
Teistkordselt alistas Hans Moks Euroopa odaviskeparemiku eesotsas Soini Nikkineniga augustis 1951 Stockholmi rahvusvahelisel õhtumiitingul, visates suurepärase isikliku rekordi 71.82. See oli olümpiaeelse hooaja pikim odakaar Rootsis. Vahetult pärast võistlust kinnitas vigastuste tõttu harva võistelnud Moks ajakirjanikele, et otsustab Rootsi kodakondsuse võtmise küsimuse lähipäevadel. Vastasel juhul siirdub Kanadasse, kus teda ootab õde. Nii ka läks.
Olümpia-aastal 1952 jõudis haige käe tõttu maha kantud odamees Kanadasse. “Seal polnud isegi kohta, kus oda harjutada. Kergejõustiku vastu puudus vähemgi huvi,” on ta meenutanud. Suvel, mil spordiilm valmistus Helsingi olümpiaks, tuli eestlasest odaviskaja 67.39-ga esmakordselt Kanada meistriks. See oli pealekauba ka riigi rekordit väärt. Viie rõnga mängudest ei tasunud temal unistada — puudus kodakondsus. Olgugi, et olümpiakatsevõistlusel oli Moks 67.68-ga parim.
Briti impeeriumi kolmas mees
Aga käevigastus oli sedavõrd tõsine, et õigest treeningust polnud juttugi ning tulemused aina taandusid. Järgmisel kahel suvel ei võtnud meister oda kättegi. Vigastused ei lubanud odaviskele mõeldagi. Isepäi harjutavalt, haige õla ja küünarnukiga oda viskavalt Moksilt enam imet ei oodatud. Silmapiirile kerkisid uued lootused.
Ent ime sündis. 1955. aastal üllatas ta spordiavalikkust taas oma tagasitulekuga. Montrealis toimunud Kanada meistrivõistlustel võitis ta esikoha rekordilise 71.90ga. Seejuures viskas ta oda kõigil kuuel katsel üle
Juba avakatsel lendas Moksi poolt teele saadetud oda tunduvalt kaugemale, kui staadioni teises otsas rahulikult murul patseerinud publik karta oskas. Ehmatuse järel puhastati kogu väljaku ots vähemalt saja meetri ulatuses pealtvaatajatest. Teisel viskel libises Moks ebaühtlasel ja rohtunud äraviskepaigal, kuid sellele vaatamata lendas oda veelgi kaugemale — ligi
Ajaleht Vaba Eestlane trükkis siis rasvaste tähtedega: “Eesti odaheitja Hans Moks, keda Kanadasse saabumisest saadik peetakse õlavigastusega rivist väljalangenuks, üllatas laupäeval Montrealis iseennast ja sealset spordipublikut uue suurepärase Kanada rekordi 71.90ga.”
See tulemus tõi talle peale Kanada meistritiitli veel võistluste parimale sportlasele välja pandud eriauhinna. Võistluste peakohtunik, Kanada spordiliidu esimees major Davies nimetas Moksi tulemust viimaste aastate parimaks tagajärjeks Kanada kergejõustikus. Aga sellega ei pannud Moks aastale veel punkti. Samal suvel viskas ta Torontos Kanada lahtiseks rekordiks 72.78, mis ületati alles aastal 1966.
“Need olid ka maa rekordid, kuid õiged rekordipaberid vormistati alles kolm aastat hiljem. Siis, kui Kanada pass taskus. Nii et 1956. aasta Melbourne’i olümpial ei saanud ma ka visata, sest polnud ikka veel kodanik. Ega mul seal suurt võita enam ka poleks olnud. Olin ikkagi juba 33 aastane,” rääkis Moks mõne aasta eest.
1958. aastal toimusid Briti Ühenduse Mängud Wales’is Cardiff’is. Kanada koondist sõeluti nendeks mängudeks Torontos ning lõpuks oli kodakondsete seas ka Moks. Katsevõistlustel oli eestlane klass omaette, visates 70.34 ja kindlustades esmakordselt koha maa koondises. Oma esimesel ja viimaseks jäänud suurvõistlusel esines Moks stabiilse kindlusega. Visates oma hooaja parima 70.45, andis see talle teenitud pronksmedali: 1. Colin Smith (Inglismaa) 71.32,
Aastapäevad hiljem sundis vigastatud käsi teda spordist lõplikult loobuma. “Järgmist olümpiat minu jaoks enam ei tulnud,” lausus odameister paar aastat enne oma lahkumist.
Siinkirjutaja usub, et juba järgmisel aastal võisteldakse Jõgevamaal, Hans Moksi sünnimaakonnas temanimelisele rändauhinnale. Seda tänu odakunstniku abikaasale Meelile, kes Hansu trofeed Paduvere talumuuseumile annetas.
Hans Moksi elukäik
*Sündis 15. oktoobril 1923 Tartumaal Saadjärvel
*Elukutselt reklaamikunstnik
*Kanada meister odaviskes kuus korda (1952, 1953, 1955-58)
*Briti rahvaste ühenduse mängude pronks 1958
*Isiklik rekord 72.78 (1955)
*Suri 11. oktoobril 2011 Kanadas Torontos
TIIT LÄÄNE