Oleme harjunud, et enne juunit on juba vähemalt üks kuumalaine Eestist üle käinud ja kõik kodanikud on teiseks kuupäevaks piisavalt pruunid. Seda ütleb meile laulusalm. Sel aastal on teisiti. Ju on varem ka nii olnud, et väljas on küll lõõskav päike, kuid samas lõõtsub vaibumatuna näiv tuul, mis kõrvust läbi puhub.
Lastekaitsepäev on saanud meie ühiskonnale tähtsaks kuupäevaks. Me räägime lastest, toetame lasterikkaid peresid, loome taristut selliseks, et elu koos lastega oleks mugav ja turvaline. Ja võime tõdeda, et elu on läinud kordi paremaks. Ükskõik, millise ajajärguga me seda ka ei võrdleks.
Kui minna ajaloos sada aastat tagasi, näeme, et lapsed lippasid üsna kooliealiseks saamiseni püksata õuel ringi ning nende saamise eesmärk oli pigem abi töökäsi ootavale talule.
Kui lapsed kaela kandma hakkasid, läksid tütred enamasti talupojale mehele, osa noormehi kroonusse ning need, kes enam siia ei mahtunud, suundusid laia ilma õnne otsima. Enamikul juhtudel sattusid nad linna, kus vabrikud ootasid töökäsi.
Kui võrdleme praegust olukorda kümne aasta tagusega, saame öelda, et muutusi on. Kasvõi see, et lapsed on võimelised õppima arvutis, mängima mänge telefonis ja rääkima eri teemadel päris tarka juttu. Viimane kriis, kui vanematel polnud võimalik lapsi lasteaeda ja kooli saata, tugevdas perekondlikke sidemeid veelgi.
Need sidemeist oligi puudu või olid need vähemalt kiires elutempos kannatada saanud. See on midagi ilusat ja head sel keerulisel ajal ning küll see kuum ja perekeskne suvi ka tuleb.
