Mari on muidu lasteaed nagu lasteaed ikka, ainult et kõik rühmad on seal marjanimelised. Nii olid kultuurikeskuse saalis sünnipäeva puhul istumas mitte poisid ja tüdrukud, vaid maasikmarjad ja vaarikmarjad, pohlamarjad ja pihlamarjad, kibuvitsamarjad ja kirsimarjad.
Niisugused ilusad nimed on kõikidel rühmadel aga alles 1994. aastast, mil lasteaeda tuli tollase lasteaiajuhataja Aide Kirsi kolmeaastane tütar Mari.
Laval oli hiigelsuur muinasjuturaamat, millest muinasjutuvestja erinevate muinasjuttude tegelasi välja kutsus. Koos marja-lastega, keda pea kõik tegelased keskpõrandale kokku endale abiks midagi tegema kutsusid, mängiti läbi selliseid kõigile tuntud muinasjutte nagu “Punamütsike”, “Kolm põrsakest”, “Saabastega kass”, “Kakuke” jne.
Kuid isegi muinasjututegelastele polnud lasteaia sünnipäev mingisugune tavaline päev. Pigem jäi mulje, et ega nad sellest suurest raamatust kuigi sageli välja pääsegi. Vabadust paksude kaante vahelt mõneks minutiks lahkuda kasutasid karvased ja sulelised kohe ära, muutes nii mõnegi muinasjutu lühemaks ja õnnelikumaks. Vanaema jäi igal juhul alla neelamata ja Punamütsike ka terveks. Hunt “Kolmest põrsakesest” teatas aga hoopis, et ta on kutsutud sünnipäevapeole ja sööb seekord hoopis torti, mitte põrsaid.
Selle toreda peokava oli kokku pannud õpetaja Helve Joosu.
JAANIKA KRESSA
