Rutt Rimmel: “Peaasi on inimeseks jääda”

Direktori ametikohale korraldatud konkursil Te ei osalenud ja pikka aega ei soostunud Te ka sellele ametipostile astuma, ometi olete praegu siiski maakonna raamatukogutööd juhtima asunud?

Kandideerimine ei tulnud mul tõesti mõttessegi. Mulle meeldis lasteosakonnas töö raamatute ja lastega väga ja arvan, et sain selle tööga ka hakkama. Edasiseks olid lasteosakonnas oma plaanidki, need kukkusid nüüd läbi. Kui kolleegid nii maakonnast kui ka Tallinnast arvasid, et ma ikka peaksin direktori kohale asuma, hakkasin alguses väga vastu. Pika mõtlemise peale andsin lõpuks järele. Elu teeb vahel väljakutseid, ju tuleb need siis vastu võtta. Ja kui mõelda, et olen ikkagi viisteist aastat järjest lasteosakonnas töötanud, siis võib-olla olengi ennast juba ammendanud ja aeg oligi kohta vahetada.

Töö iseloom on nüüd ilmselt muutunud ning otsest kokkupuutumist lugejate ja raamatutega sootuks vähem, pigem tuleb tegelda administratiivsete asjadega?

See ongi praeguse töö juures kõige kurvem. On tõepoolest loendamatuid muid asju, millega tuleb tegelda. Pealegi on vaja ju tööga kurssi saada. Arvan, et läheb umbes aasta, kui kõigele ringi peale saan.

Kas uue juhina on Teil plaanis ka töötajate kaadrit uuendama hakata?

Tegelikult pidimegi juba ühe töötaja juurde võtma. Minu koht lasteosakonnas oli ju vaja ära täita. Tegime siis majasiseselt vastavalt soovidele pisut ümberpaigutusi ja nii jäi lõpuks lugemissaali teenindaja koht vabaks. Sellele kuulutatud konkursile tuli päris palju inimesi. Valituks osutunud Sirje Tero tundub olevat väga õppimisvõimeline ja on seni oma tööga kenasti hakkama saanud.

Diplomi järgi olete ju koguni raamatukogutööd korraldama koolitatud?

Lõpetasin Tallinnas pedagoogikaülikooli raamatukogunduse eriala 1982. aastal tõepoolest juhtimise ja organiseerimise eriharus. Tegelikult, kui mõtlema hakata, on elu viimastel aastatel nii suure hüppe edasi teinud, et sellega, mida tollal pedas õppisime, pole praegu õieti enam midagi peale hakata. Kursuste ja kutseeksamitega saab praegu märksa enam. Ma ei taha sellega öelda, et haridus pole sugugi oluline. Haridus on baasiks, millelt kogemuste najal paremini edasi minna.

Sellel ajal, kui Teie ülikooli lõpetasite, polnud ju veel arvuteidki, praegu oleks ilma nendeta töötamist ilmselt raske ette kujutadagi?

Mina sain arvutit isegi tollal katsuda, sest tehnikakirjanduses oli see võimalus ja arvuti suhtes pole ma õnneks ei siis ega hiljemgi hirmu tundnud. Mäletan, et peaaegu terve tuba oli arvutit täis, “Juku” vist oli veel selle nimi. Enamik meie tüdrukutest igatahes seda puutuda ei julgenud.

Raamatukogundusse tulid arvutid 1997. aastal ja sellest peale on asjad väga kiiresti edasi läinud. Internet on majas olnud ju alles neli aastat, aga praegu ei kujuta enam ettegi, et kunagi üldse ilma selleta läbi saime. Alles see oli, kui faksimasin oli uus nähtus, nüüd pole seda enam õieti vajagi.

Mis on kõige aktuaalsem ja vajalikum, millega teglda tuleb?

Peamine aeg ja energia kulub praegu maakonna raamatukogude elektroonilise andmebaasi käivitamisele. Sellega on tegelikult väga kiire. Kogu süsteem töötab siis, kui sinna on lülitatud kõik raamatukogud. Info on juba olemas, see tuleb nüüd kättesaadavaks teha. Edaspidi annab see kõik võimaluse lugejal ükskõik millisest arvutist vaadata, missuguses kogus teda huvitav raamat sees on ja see siis endale tellida. Lugejate andmebaas võimaldab kindlaks teha ka raamatukogude võlglased. Kui ikka näiteks keegi on Jõgeva kogus raamatuvõlglane ja tahab Siimustist uut raamatut võtta, on see seal arvutis ka näha.

Pealegi sunnivad meid tagant riigi seadused, sest teatavasti nõuab Eesti Vabariigi seadus raamatute autoritele laenutustasu maksmist. Kui aga süsteem käivitunud ei ole, siis seda arvestust pole võimalik ka pidada.

Oktoobrikuus on plaanis liita süsteemi veel kümmekond raamatukogu. Järgmisel nädalal saavad näiteks järele Mustvee, Pala, Torma jne. Muidugi sõltub kõik kohapealsest internetiühendusest. Mõnel pool on puudub programm, on vaja uusi arvuteid. Kui uued omavalitsused saavad ametisse, tuleb ilmselt hakata läbirääkimisi pidama.

See-eest on keskraamatukogus suurepärased töötingimused ja kaunid ruumid?

Et Vaike Oro nii vapralt ehitusasju ajas, on lausa imetlust väärt. Selle asja juures oleks tugevamadki kokku kukkunud. Et käisin selle kuue kuu jooksul, mil ehitus kestis, seal iga paari-kolme päeva järel pildistamas ja ehitusmehi tüütamas, on ehituse käik nüüd ka jäädvustatud ja kroonikasse kokku kogutud.

Sisemise kujunduse ja värvilahenduse poolest on aga eriti tähelepanu äratanud lasteosakond?

Üldiselt jäi kujundus iga osakonna töötajate endi hooleks. Pean tunnistama, et lasteosakonna punase ja musta kombinatsioon ja muugi on tõepoolest peamiselt minu julgustükk. Riiulid said laiemad kui muidu ja tumbad eritellimusel tehtud. Alguses oli värin südames küll, ei teadnud ju, kuidas see kõik tegelikkuses mõjuma hakkab. Nagu selgus, olin suutnud kõiki positiivses mõttes ehmatada. Ma olin ju harjunud rohkem ikka nagu Tuhkatriinuna riiulite vahel olema, aga nüüd tuldi kiitma ja see tundus päris imelik. Tegelikult oli see nii-öelda mu kõige suurem iseseisev kunstialane ettevõtmine.

Kätt oli aga tulnud proovida varemgi?

Pärast keskkooli lõpetamist Põltsamaal olin koguni kaks aastat kunstnik-dekoraator tolleaegse Jõgeva Kommunaalettevõtete Kombinaadi reklaamigrupis. Sai tehtud uksesilte, reklaamplakateid ja koguni punaseid loosungeid, selliseid, mis kõrgele üles tõmmati. Kavatsesin koguni kunsti alal edasi õppida, aga otsustasin siiski pedagoogilise instituudi ja raamatukogunduse kasuks.

Lastekirjanduse teabekeskus on siinse lasteosakonna töötulemusi ja ettevõtmisi läbi aastate Eestis parimate hulka arvanud?

Eks oleme püüdnud ikka leida neid nippe, kuidas lapsi paremini raamatute juurde meelitada. Kui inimene lapsena ei ole harjunud lugema, ega teda siis raamatud suurenagi eriti ei huvita. Hästi tore on, et viimasel ajal on hakatud järjest enam koos väikeste lastega raamatukogus käima.

See, et lasteosakonna tööd on hinnatud, andiski mulle julgust praegust kohta vastu võtta. Muidugi on maakonna kolmekümne raamatukogu töö juhtimine hoopis midagi muud. Õnneks olen ma enamiku kogude ja töötajatega varasema töö kaudu juba tuttav ja arvutiprogrammiga seoses tuleb lähemal ajal nagunii igal pool veel kohapeal käia.

Milline juht Te olete ja milles näete kõige suuremaid ohtusid?

Üldiselt kipun olema maksimalist ja vahel koguni tähenärija. Poolikult midagi teha ei taha. Nõuan endalt palju ja ega ma eriti alla ka ei anna, kui asi seda väärt on. Loodan, et see pole kurjus. Kõik probleemid peaksid olema lahendatavad ja kõige olulisem on ikka inimeseks jääda. Ja kõigele uuele tahaksin võimalikult avatud olla. Hoidku selle eest, kui tulevikus peaksin teistele põhjust andma öelda: “Rutt pole enam see, kes ta oli.”

VAIKE KÄOSAAR

blog comments powered by Disqus