Möödunud pühapäeval pakuti Jõgeva ja Tartu vahel taas suurepärast vaatemängu: kuuenda Tartu rulluisumaratoni põhidistantsil osalejad sõitsid kondiauru jõul külmalinnast taaralinna. Start anti Jõgeva kesklinnast, esimene vahefiniš ja teeninduspunkt olid Kaareperes.
Kümmekond minutit pärast seda, kui Jõgeva kesklinnas rulluisumaratoni stardipauk on kõlanud, on Kaareperes kõik veel rahulik. Aga ainult näiliselt. Viis lauda suupistete ja joogitopsidega on kenasti valmis seatud, ent ikka närib teeninduspunktis tegutsevate vabatahtlike hinge väike kahtlus: ega miski ununenud pole? Vabatahtlikeks on kohaliku külaseltsi naised, kellest enamik sai esimese maratonisõitjate toitlustamise kogemuse möödunudaastase Tartu rulluisumaratoni ajal.
“Kaareperes on maratoni korraldajatele toeks väga tubli kohalik naiskond eesotsas külaseltsi juhi ja rahvamaja juhataja Helgi Kaevaliga. Siin pole vaja kellelegi midagi näpuga näidata, vaid kõik teavad oma ülesandeid ja täidavad neid laitmatult,” kiidab teist aastat Kaarepere teeninduspunkti ülema ülesandeid täitev Kalev Lõhmus. “Et olen põhiametilt Nõuni kultuurimaja juhataja, tunnen Helgit kui kolleegi ammusest ajast. Seepärast teadsin ette, et tema juba alt ei vea.”
Pilgu kellale heitnud, ennustab Kalev möödunudaastase kogemuse põhjal, et varsti on kiiremad rulluisutajad kohal ja siis järgneb umbes kolmveerand tundi tihedat “andmist”. Ehkki liiklus on võistlustrassil juba mõnda aega suletud olnud, läheneb Jõgeva poolt siiski üks džiip.
Karu tuleb!
“Ahhaa, Karu tuleb! Ei tea, kas laseme ta ikka läbi?” aasib teeninduspunkti ülem. Selgub, et saabunud on maratoni direktor Kunnar Karu isiklikult. “Kohe tulevad,” kinnitab ka tema ja vaatab paberitest järele, et Jõgevalt hakkas liikuma 822 rulluisutajat. Koos Tabiverest lühemale distantsile lähetatavate võistlejatega on maratonil osalejaid tema andmetel 1211. Direktor heidab autoaknast pilgu teeninduspunktile, jääb nähtuga igati rahule, ütleb vabatahtlikele mõned innustavad-tunnustavad laused ning jätkab teekonda Tartu poole.
Peatselt hakkabki Jõgeva poolt paistma mitmekümnemeheline juhtgrupp. Vahefinišijoone esimesena ületanus tunnen ära venetsueelalase Alfredo Leon Moreno, kes võitis ka nädal varem Mustvee lähedal sõidetud Kalevipoja rulluisumaratoni. Tartu rulluisumaratoni on ta varem võitnud suisa kahel korral, 2009. ja 2011. aastal, ent siis ei sõidetud seda samal marsruudil, vaid Tartu ümbruse teedel. Jõgevalt Kaareperre on Moreno jõudnud pisut enam kui 24 minutiga.
Juhtgrupi sõitjad joogist ja suupistetest suurt ei huvitu, vaid veerevad esimesest toitlustuspunktist kiirust peaaegu vähendamata läbi. Järgmiste tulijatega on toitlustajatel juba rohkem tegemist. Liikuvale rulluisutajale joogitopsi kätteandmine on, nagu selgub, omaette kunst. Ja liikudes joogitopsi haaramine samuti. Kes pidurdada suurt ei raatsi, jääb joogist üldjuhul ilma, sest täielt kiiruselt haaratud pehme joogitops kägardub kokku ja vedelik lendab sellest välja. Üks mees käratabki viimase laua juurde jõudes: “Kas juua ka lõpuks saab!”
“Kui inimene viienda laua juures ikka veel juua pole saanud, siis on see juba tema probleem,” kommenteerib pika maratonikogemusega Kalev Lõhmus. “Eriti veider on, kui pahandavad need, kelle koht niikuinii alles neljandas-viiendas sajas ja kes rahumeeli joogipunktis kiiruse maha võtta võiksid.”
Vesi näkku
Enamik maratonisõitjaid on siiski mõnusas meeleolus. Üks mees palub joogipakkujal koguni veetopsi sisu endale näkku visata ja tänab pärast kenasti selle “ebaviisaka” teo eest.
Mööda veereb üks vähikostüümis tegelane, aga ka kaks vähikäiku tegevat, st selg ees sõitvat rulluisutajat. Jõgevamaa spordiveterane Vahur Kukke ja Erich Valksaart oleme rulluisurajal juba nii palju näinud, et tunneme nad sõidustiili järgi ära. Teeninduspunkti rahvas läheb aga eriliselt elevile, kui sealt veereb läbi omakülamees Hillar Kaeval.
Ühele rulluisutajale tuleb teeninduspunkti mehhaanikul siiski ka tehnilist abi anda, üks naisvõistleja tunneb end aga nii väsinuna, et peab paremaks lõpetada.
“626 lõpetab Kaareperes,” ütleb valvemeedik Tiina Jurs asjalikult raadiosaatjasse, tema hoolealune astub aga võistlejate kolonni lõpus kohale saabunud bussi, mis ta Tartusse toimetab.
Viimased rulluisutajad ongi Kaareperest edasi Tartu poole veerema hakanud ning vabatahtlikud võivad söögi-joogilaudu kokku korjama hakata.
“Tehtud!” ütleb vabatahtlike pealik Helgi Kaeval rahulolevalt.
Maratoni juhtgrupp on sel ajal juba Tabivere vahefinišistki läbi ning läheneb täie tambiga Tartule. Hiljem pressiteateid ja protokolle uurides saame teada, et ka seekord läks Tartu rulluisumaratoni võit Alfredo Morenole, naistest oli parim valgevenelanna Marina Zueva. Kiireimad jõgevamaalased olid meestest Rauno Kamenjuk (51. koht ajaga 1:24.43,02) ja naistest Sandra Alusalu (üldarvestuses 71. ja naiste arvestuses 6. koht ajaga 1:27.34,82). Maratoni vanim osaleja, 81 aastane Erich Valksaar Pajusi vallast jõudis finišisse 2 tunni, 22 minuti ja 32,32 sekundiga ning sai üldarvestuses 579. koha. Vanuseklassis M80 oli ta mõistagi esimene.
Tuleval aastal Tartu rulluisumaratoni meie kandis ei sõideta, sest osa Jõgeva ja Tartu vahelisest teest läheb pindamisele ega sobi niipea rulluisusõiduks.
7. Tartu rulluisumaratoni paremad
MEHED
1. Alfredo Moreno (Venetsueela) 1:19.30,55
2. Kaur Meressaar (Tallinn) 1:19.30,61
3. Danila Ruusu (Tallinn) 1:19.30,72
NAISED
1. Marina Zueva (Valgevene) 1:19.46,37
2. Anna Muzyka (Ukraina) 1:21.16,91
3. Enel Kõrva (Tallinn) 1:21.17,53
Ingel maratonirajal
Nagu mullugi, võis ka tänavu maratonirajal ingleid näha. Seekord oli, tõsi küll, tiivulisi võistlejaid ainult üks.
“Tegelikult on meid, inglikostüümis maratonil käijaid, suisa kolm, aga täna pidin välja tulema üksi, sest üks meie kolmiku liige on praegu Roomas ja teine Austraalias, kus sõitis eile suusamaratoni. Ning otse loomulikult tegi ta seda inglikostüümis,” ütles Merike Õun. “Meie peame end eelkõige seiklussportlasteks ja leiame, et ka maraton tuleb läbida stiilselt. See tähendab, et huulevärvi, küünelaki ja sukkade harmoneerumine kostüümiga on ülimalt oluline. Meile hullult meeldib niimoodi maratonidel käia. See on tõeline rõõm!”
Nõrgema huumoritajuga inimestele olgu öeldud, et Merikese sõnu ei maksa liiga tõsiselt võtta. Ning teda ennast ei tasu kerglases suhtumises sporti samuti süüdistada, sest suurema osa ajast rühmab ta tõsist tööd teha Võrumaa spordiliidu tegevjuhina. Inglitiivad paneb ta selga ainult mõnel päeval aastas.
Rulluisutajate pidu
Kui üldiselt oli maratoni ajal liiklus võistlustrassil suletud, siis mõnedele masinatele tehti erand: nendele, mis sõidutasid pressifotograafe, ning sellele, millega sõitis maratoni direktor Kunnar Karu.
“Täna on tõeline rulluisutajate pidu!” ütles maratoni direktor. “Ilm on rulluisutamiseks ideaalne: ei liiga soe, ei liiga tuuline. Päike paistab küll vastu, aga selle eest kaitsevad kogenud sõitjat prillid. Ja meeskond on meil samuti suurepärane — juba paljude suusa-, rulluisu-, ratta- ja jooksumaratonide kogemusega. Nii et untsu ei saa tänase maratoni juures miski minna.”
Kaarepere maratonikaardile!
Kaarepere vabatahtlikud, kes rulluisumaratoni esimeses teeninduspunktis toitu ja jooki jagasid, olid enamasti samas ametis ka mulluse Tartu rulluisumaratoni ajal.
“Kui möödunud aastal hakkama saime, saame ka nüüd,” ütles Helve Toom enne rulluisutajate saabumist. “Juua pakume võistlejatele vett ja kohapeal vastavast pulbrist kokku segatud jõujooki, süüa Ruksi taskuleiba soolaga, hapukurki ja rosinasaia. Nii tore on kaasa aidata sellele, et Kaarepere Eesti maratonikaardile pääseks!”
Ainult väsimus ja seljavalu
Kaarepere teeninduspunktis oli meditsiiniabi andmas Tiina Jurs Tartu kiirabist.
“Olen kaasa löönud paljude klubi Tartu Maraton korraldatavate ürituste meditsiinilisel teenindamisel ja teen seda tööd alati hea meelega, sest maratoni korraldab väga tore meeskond ja võistlemaski on vahva rahvas,” ütles Tiina Jurs. “Rulluisutamise juures võib juhtuda nii mõndagi, aga täna on kõik hästi läinud. Eespool oli vist ka kukkumisi, aga siin, Kaareperes kurdeti ainult väsimust või seljavalu.”
i
RIINA MÄGI
