Viimaste nädalate liiklussõnumeid vaadates võtab silme eest kirjuks. Seda enam, et teedel liigub sõidukijuhte, kes ületavad lubatud piirkiirust peaaegu poole võrra. Eriti hull on olukord siis, kui kiirus ja joobes juhtimine kokku saavad.
Numbrid on karmid. Liiklusjärelevalve sotsiaalmeedialehelt võib lugeda, et läinud aastal kõrvaldas politsei roolist iga päev keskmiselt 20 joobes juhti. Aga ka kihutajate puhul pole olukord eriti roosiline: Eesti üks aplamaid kiiruskaameraid, Puhu risti oma, fikseeris näiteks 2018. aastal 10 500 kiiruseületamist ehk keskmiselt 30 liiga raske jalaga juhti päevas.
Ajaleheveergudele jõuavad sellised lood tihti, ent politseiteadete kaudu. Lakoonilised sõnumid teatavad, et „joobes mees/naine sõitis otsa/vastu/ ning rullus üle katuse/tappis kolm inimest“ või muud sellist.
Lakoonilistest sõnumitest võib teada saada seadusrikkuja vanuse, soo ning eesootava karistuse. Kui tegemist on avaliku elu tegelasega, jõuab teade koos nime ja näoga ajakirjandusse ülehelikiirusel ning jääb sinna päevadeks, kui mitte nädalateks. Ka suuremad õnnetused jõuavad leheveergudele. Viimane, üks karmimaid näiteid oli jaanuaris Saaremaal juhtunud õnnetus, millest räägitakse siiani.
See toob kaasa avaliku arutelu joobes juhtimise ohtlikkusest, kümned ja kümned artiklid, mille sisu on laias laastus sama: säästa ennast ja teisi, juhi kainena ja pea kinni piirkiirusest.
Kuid valdav osa teadetest jääbki lakooniliselt leheveergudele seisma, olles osa statistikast. Ümberkaudsed naabrid, tuttavad või sõbrad võivad ju liiklusrikkujat tunda, kuid pikas perspektiivis ei muuda see justkui midagi. Kõige kurvema stsenaariumi kohaselt istutakse taas rooli. Ikka seni, kuni juhtub see kõikse hirmsam…
Miks on siis nii, et ühe inimese liikluskuritegu on avalikult kõigile häbistamiseks, kuid juba korduvalt vahele jäänud naabrimees võib endiselt süüdimatult gaasipedaali tallata?
Ajalehearhiivi lapates selgub, et mitte alati pole see nii olnud. 50 aasta tagustest lehtedest saab joobes juhi kohta kõik teada: kus ta elab, kellega elab, mitu last tal on, mis tööd ta teeb, miks ta otsustas seadust rikkuda ja mis edasi saab. Rääkimata sellest, et karistused on avalikult kõigile lehes lugemiseks.
Muidugi pole paikapidavaid tõendeid, et see oleks võluvits, mis koristaks teedelt kihutajad ja joobes juhid. Kuid abiks oleks kindlasti, sest keegi ei soovi leida oma nime loo juurest, mis paneb avalikult häbiposti ja loetleb üles kõik su patud. Aga ehk see tõesti aitaks? Vähemalt nii paljugi, et järgmine kord mõeldakse vähemalt kolm korda, enne kui tehakse saatuslik otsus rooli minna. Või arutult pedaali tallata. Ning ehk jääb seetõttu ära nii mõnigi liiklussurm jaanipäeval, aastavahetusel, pikkadel pühadel või palgapäeval.
KERTTU-KADI VANAMB, ajakirjanik
