Põltsamaa käsitööselts tähistas möödunud laupäeval Jõgeva Maakonna Keskraamatukogus korraldatud rahvakunstipäevaga oma kümnendat sünnipäeva. Rahvakunstipäev kandis pealkirja “Rahvas ja rõivas” ning rahva- ja rahvuslikust rõivast sel päeval põhiliselt juttu oligi.
“Vanasti võis inimest tunda tema rõiva järgi: rõivastumisel järgiti enamasti oma kihelkonna riietumistavasid,” ütles Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liidu esimees Liivi Soova. “Kui muidu on eestlasi peetud orjarahvaks, siis meie rahvarõivaste kaunid tikandid ja uhked seelikutriibustikud kõnelevad hoopis muud keelt.”
Meie kultuurikiht on Liivi Soova sõnul õhuke ja aeg, mil end eestlastena teadvustanud oleme, üsna lühike. Seda enam peame pingutama, et ka praegusel piiride avatuse ja üleilmastumise ajal iseendaks jääda.
“Kui vahel tundub, et oleme praegustes laia ilma tõmbetuultes oma nägu kaotamas, siis tegelikult tahetakse viimasel ajal üha rohkem kanda rõivast, mis kõneleb sellest, kes me oleme, kust tuleme ja mida armastame,” kinnitas Liivi Soova. “Närvilistel ja heitlikel aegadel hoitaksegi tihti rohkem vanast kinni. Kandes rõivast, mis kõneleb tema juurtest, läheb kandjal selgki sirgemaks.”
Kui kohti, kust rahvarõivaid hankida, Eestis veel leidub, siis palju raskem on hankida endale rahvuslikus stiilis kaasaegseid rõivaid, mida paljud hea meelega kannaksid. Neid saab ainult siis, kui endal vastavad oskused olemas või kui on tuttavaid, kes selliseid rõivaid disainida ja õmmelda suudavad. Aga sellist ateljeed, kuhu rahvuslikus stiilis rõivaid tellima minna, või väiketööstust, kus selliseid rõivaid toodetaks, pole olemas. Samas on Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liidu korraldatud konkursidki näidanud, et nutikaid naisi, kes rahvuslikke rõivatraditsioone loovalt ja tänapäevaselt tõlgendada oskavad, leidub. Pole ainult riiklikult toetatud süsteemi, mis viiks kokku rahvusliku rõivast kanda soovivad ja neid teha oskavad inimesed ning mis toetaks vastavat tootearendust.
“Esemeline rahvakultuur on meil laulu- ja tantsukultuuri kõrval paraku väga vähe väärtustatud ja toetatud,” ütles Liivi Soova.
Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liidu rahvarõivameistrite alaliitu esindas Põltsamaa rahvakunstipäeval Anu Randmaa. Tema sõnul on nimetatud alaliidu juurde tekkinud nõuandekoda ja koolitussüsteem. Loomisel on ka rahvarõivaportaal, kust üha kasvav hulk nii Eestis kui ka välismaal elavaid rahvarõivahuvilisi saaksid süsteemse ülevaate sellest, milliseid rahvarõivaid ühes või teises Eesti piirkonnas kanti.
Põltsamaalt Peipsini
Peale sisukate ettekannete võisid rahvakunstipäevalised end harida käsitööseltsi poolt raamatukogu konverentsisaali üles pandud näitusi vaadates. Põhja-Tartumaa ja Põhja-Viljandimaa rahvarõivaste näitust aitas Põltsamaa käsitööseltsil kokku panna Jõgeva vallas elav rahvarõivaentusiast ja Tartus tegutseva rahvarõivavalmistajate kooli õpetaja Janne Vaabla, kes tõi kohale Põhja-Tartumaa rahvarõivaste näidised, millest osa ka tema enda valmistatud. Põhja-Viljandimaa rahvarõivaste näidiseid oli Põltsamaa naistel endil võtta.
“Jõgevamaa on piklik maakond ja koosneb enamasti poolitatud kihelkondadest: pool muistset kihelkonda on jäänud Jõgevamaa, pool Tartu- või Viljandimaa koosseisu,” ütles Põltsamaa käsitööseltsi esinaine Anne Ütt. “Kui vaadata rõivaste väljanägemist, siis meie kandi ja Peipsi ääre rahvarõivastel on see väga erinev. Kodavere rõivastel kohtab näiteks üsna palju venepärast punast tikandit.”
Samas konverentsisaalis võib näha ka rahvuslikke õlakatteid, mille on vastava kursuse raames valmistanud Põltsamaa käsitööseltsi naised ise. Kui omal ajal valmistati sellised õlakatted kodukootud kangast, siis Põltsamaa naised läksid põhiliselt poekanga kasutamise teed, sest materjali ise kudumine võtnuks liialt palju aega. Ent ka poekangale tikandeid, paelu ja tutte lisades saab, nagu selgub, vägagi uhked ja originaalsed kehakatted, mis sobivad jaheda ilmaga rahvarõiva või rahvusliku rõiva peal kandmiseks hoopis paremini kui tänapäevane jope.
iii
Rahvarõivas ja punalipuke
iii
Raamatukogu fuajeesse sai üles veel kolmaski näitus: sellel võib näha eesti rahvarõivaid kujutavaid postkaarte Anne Üti kogust. Kõige vanem kaart pärineb aastast 1917. Postkaarte kogudes ja neid näitusele seades jõudis Anne Ütt kurva tõdemuseni, et kui nii esimese Eesti Vabariigi kui ka nõukogude ajal anti rahvarõivaid kujutavaid postkaarte välja hulganisti (mis siis, et nõukogude ajal tuli rahvarõivais näitsiku selja taha joonistada ka väike punalipuke), siis nüüd võib selliseid kaarte leida ainult Eesti Rahva Muuseumi üllitatud või spetsiaalselt turistidele mõeldud trükiste hulgast. Rahvarõivaid kujutavaid pühade- või tähtpäevakaarte pole kusagilt võtta.
Kolm juubelile pühendatud näitust jäävad avatuks 12. veebruarini, kümneaastane käsitööselts jätkab aga oma toimekat elu. Küsimusele, mis oleks ilma seltsita teisiti, vastas Anne Ütt, et eraldi ringidena tegutsedes oleks Põltsamaa käsitöötegijad kindlasti palju vähem ära teha jõudnud. Liikmeid on seltsil praegu neli-viiskümmend ja seltsi kõige tuntumad ettevõtmised on kevadised käsitöönäitused ja jõulueelsed käsitöölaadad, viimasel ajal aga ka lossihoovis tegutsevas värkstoas korraldatavad koolitused.
“Ma imetlen neid inimesi, kes maakondades oma vabast ajast ja leivatöö kõrvalt käsitööelu veavad,” ütles Liivi Soova. “Üks selliseid inimesi on Anne Ütt. Selliste inimeste töö läheb üha enam hinda, sest kriisiaegadel, kui glamuursemad tegevused ja soojamaareisid taskukohased pole, hakatakse tihti hingetuge otsima just käsitööst või heast raamatust.”
RIINA MÄGI
