Mõni aeg tagasi olin minagi nii naiivne, et mõtlesin: kui kehtestada üleüldine prügikasimise maks, mille eest kõik rämpsuanumad vastavate firmade poolt korrapäraselt tühjaks veetakse, jääb lagastamine silmapilk ära. Selgub aga, et seegi võte on juba järele proovitud ja kõlbmatuks tunnistatud. Nimelt olevat mõnes meie hinnangul kultuurses riigis seepeale vallandunud tõeline stiihia: jäätmeid hakati otse aknast tänavatele loopima nagu keskajal. Sest: “meie ju maksame koristamise eest…”
Küllap on meie tsiviliseeritusaste juba nii kõrge, et edasi pole võimalik minna, vaid algabki degenereerumine. Aga seniks, kui meil veel tühjad näksipakid sügislehtedena jalge ümber ei kahise ja majaustest ilma joogitaaravirnadest üle hüppamata sisse pääseb, võiks veel üritada midagi paremaks muuta.
Ehk alustaks sellest, et linnades-alevikes ja ka külapoodide kõrval oleks rohkem prügikaste. Selliseid täitsa tavalisi, väikesi, kaanega. Üpris sageli tuleb kodunt kaugemal liikudes jäätise- või kommipaberit kaua käekotis või taskus hoida, enne kui selle tarvis õige anum teele jääb. Ka kõiksugu vabaõhupidudel on üks kindel asi, mida alati vähe on, just prügikastid.
Aga nende kummaliste ämbrikestega, mis moodsate jalapuhkamispinkide juurde on monteeritud, tuleks mingi “uutmine” ette võtta. Madal kaaneta nõuke, kust tuulehoog paberi või kilekoti mõne minuti jooksul lendu viib ja mis hakkidele-varestele lahke mänguplats ja toidulaud, sobiks ehk tuulevaikse ilmaga isiklikku aeda grillipeole.
MARITE OJASERV
