Kolmapäeval avati pidulikult raamatukogudele pühendatud aasta. Ühel ajal loeti kogu väikeses Eestis üht lõiku eelmise aasta populaarseimast teosest. Söödi kooki ja räägiti kirjandusest.
Kogu aasta on jagatud neljaks, ehk räägib raamatukogust kui kirjandus- ja kultuurikeskusest, kogukonnakeskusest, tuleviku raamatukogust ja paneb raamatute meka ka ratastele. Kui mõnes paigas on raamatukokku juurde pandud õmblusringe, sporditunde, pakipunkt või muud sellist, siis tegelikult võiks ju raamatukogu olla püha paik, kus käia mõtteid ammutamas, tarkust omandamas või lihtsalt maailma asju arutamas. Õmmelda, tikkida, sportida võiks mujal.
Raamatukogud kui paigad kipuvad kiires infomüras tihtipeale hoopis tähelepanu kaotama. Kasutatakse ju aina enam audioraamatuid, e-raamatuid või siis ostetakse teoseid kodusele riiulile. Kui varem sai raamatukogus ka kiiresti infot vahetada, siis nüüd on selleks internet, kust kõik (eba)vajalik iseenesest kätte tuleb. Seega on oluline, et niigi mürases infoväljas liikudes pöörduksime tagasi ka pärisraamatu poole. Ehk isegi mõne sellise teose poole, mida lapsepõlves loetud sai ja mida täiskasvanuna hoopis teisiti on võimalik tõlgendada.
Selleks, et pisikesed raamatukogud niigi hääbuvas maaelus päris ära ei kaoks, tasuks ükskord uksest sisse astuda, mõni raamatki laenutada ja uudistada, mida seal ka tehakse. Siis võib loota, et üks kultuurimeka jääb püsima igasse piirkonda.
