Viimastel nädalatel on üksteise järel tulnud teateid erinevatest seaduseelnõudest või algatustest, mille kõigi ühiseks nimetajaks on vabaduste piiramine ja suurema kontrolli kehtestamine meie kõigi elude üle.
Kuidas teile tundub, kas plaan anda kohalikele omavalitsustele võimalus ise kiiruskaameraid üles panna ning pool nendega kogutud trahvitulust endale jätta toob kaasa liiklusturvalisuse paranemise? Või hoopis kümneid kaameraid tänavatel ja teedel kohtades, kus on kõige suurem tõenäosus maksimaalses koguses trahve koguda? Võib juhtuda, et ei kumbagi, aga karta tuleb, et ikka viimase.
Halb mõju on avaldunud
Et omavalitsustele nende kasu ja tegevuse mõte ikka üheselt selge oleks, on sama eelnõuga plaan kaameratrahvide määrad pea kahekordistada.
Olemuselt on tegemist erakordselt küünilise inimeste ja võimu vahelise usalduse õõnestamise skeemiga, mis on oma halba mõju mitmel pool maailmas, näiteks USA-s ja Suurbritannias juba tõestanud. Kummalisel kombel toovad siseministeeriumi ametnikud eelnõud põhjendades Suurbritannia välja aga just positiivsena, seda vaatamata kümnetest näidetest, kus linnad on liiklemise rohkete kiiruslõksudega põrguks muutnud.
Või kas usute, et üks teine eelnõu, millega majandus- ja kommunikatsiooniministeerium tahab keelustada anonüümsed kõnekaardid, aitab kuidagi Eesti turvalisemaks muuta? Või toob see lihtsalt mustale turule juurde veel ühe teenuse, milleks on tankistide kaudu kõnekaartide vahendamine? Ühtlasi on jälle tükk Eesti inimeste privaatsusest ja vabadusest läinud, seda ilma olulise kasuta.
Kui kiirusekaamerate puhul toovad ametnikud eeskujuks Suurbritannia, siis kõnekaartide anonüümsuse kaotamist põhjendavad nad … Pakistaniga. Selge, mittevaba, oma kodanikke taga kiusav islami terroristide pelgupaik, on meile võrdlusaluseks ja lausa eeskujuks.
Aga veel üks eelnõu, mille initsiaatoriks on pangad ja eesmärgiks register, kuhu lähitulevikus koondataks kokku kõigi inimeste kõikide laenude, liisingute ja muude finantskohustuste andmed. Kas olete valmis uskuma, et see muudab kliendile pangaga suhtlemise lihtsamaks ja kaitseb neid lõhkilaenamise eest? Või usute, et see kärbib niigi viletsat konkurentsi Eesti pangandusturul ja paneb väikese kliendi suurte ja kõikvõimsate pankade vastu veel ebavõrdsemasse positsiooni?
Mandaati saadud ei ole
Ja mis saaks siis, kui täituks eelnõu algatajate soov siduda krediidiregistriga lisaks laenuandmetele andmed isiku sissetulekute ja leibkonna suuruse kohta? Ausalt öeldes on see masendav perspektiiv, turumajandusliku konkurentsi ning riski ja tulu seose hävitamine.
Sarnaselt kiirusekaamerate plaanile on krediidiandmete registri idee avalikkusele müümisel kasutatud küünilist taktikat, nimetades seda vabatahtlikuks. Kedagi ei sunnita oma andmeid registrisse lisama. Aga mis saab, kui nii tehagi? Loomulikult – laenu ei saa!
Nimeseaduse muutmise eelnõu juures šokeeris paljusid iseenesestmõistetavus, millega minister Riina Solman ja siseministeeriumi kõrge ametnik rääkisid, kuidas samal aadressil koos elavatel inimestel ei lasta sama nime võtta, kuna see oleks justkui mingi kelmus.
Selgub aga, et kirjeldatud praktika on olemas olnud aastaid. Nagu kolleeg Mikk Salu Eesti Ekspressis kirjutas: „Jah, niimoodi ametnikud toimetavadki! Et jah, saabki vaadata, kus keegi elab. Nii nad toimetavad praegu, toimetasid eelmise ministri (Katri Raik), üle-eelmise ministri (Andres Anvelt) ajalgi.“
Pange tähele, mis on kõigi kirjeldatud piirangute, privaatsuseriivete ja kontrollimeetmete ühine joon. Ühelegi neist plaanidest pole poliitikud valimistel mandaati saanud ega küsinud. Enamgi: kõikide nende algatuste taga polegi poliitikud, nende roll on olnud kõigest ametnike ettepanekutega nõustumine. Ametnike riik, kui Siim Kallast tsiteerida.
Nädala krooniks on paraku Reformierakonna – liberaalse erakonna – esimehe Kaja Kallase poolt esitatud karistusseadustiku muutmise eelnõu vihakõne kriminaliseerimiseks. Mitme teise Euroopa riigi värske praktika näitab, et eelkõige piiravad sellised seadused sõnavabadust. Siin pole ametnikke milleski süüdistada, aga tõsi – valimistel pole mandaati ka selleks vabaduste kärpeks küsitud.
ANVAR SAMOST,
kolumnist
