Lugesin kolmapäevases Eesti Päevalehes ilmunud artiklit “Rahvaliidu kants Palamusel käärib”. Senine Jõgevamaa maakonnaühendus on alati olnud oma tegevusega Rahvaliidu uhkus ja au. Artiklist aga selgub tõsiasi, et tegelikkuses ei suhtle juhtkonda kuuluvad maakonnaesindajad liikmetega ning ei edasta ka neile piisavalt infot. Tekib küsimus, kas Jõgevamaa organisatsioon ei tööta või edastatakse liikmetele ainult “olulist“ infot.
Tuleb tunnistada, et ligi 10 000 lihtliikmega pole Rahvaliidus kunagi väga räägitud. Seda ei tehtud piisavalt kindlasti ka Reiljani esimeheks oleku ajal. Erinevus vanadest aegadest on täna see, et nüüd julgevad liikmed nii koosolekutel kui erakonna siselistis arvamust avaldada. Ja olgem ausad — nüüd on loodud keskkond asjade arutamiseks.
Päevalehes ilmunud artiklis pillub Jõgevamaa juht süüdistusi erakonna juhtide poole, kuid sisuliselt on sellise suure erakonna puhul ikka erakonna volikogusse kuuluvad maakonnaühenduste esindajad ning kohalike osakondade juhid need, kes peavad vastutama erakonna juhtorganites arutatavate teemade jõudmise eest lihtliikmeteni, ja vastupidi. Ei saa ju erakonna esimees suhelda otse iga üksiku liikmega, kuigi see oleks sümpaatne. Selleks ongi Rahvaliidu põhikirja alusel erakonna algrakuks vallapõhine osakond. Seda enam, et 23. aprillil kohtus erakonna esimees Karel Rüütli Jõgevamaa Rahvaliidu tuumikuga ja selgitas väga põhjalikult tehtud otsuste motiive. Olin ise kohal ja tean, millest räägin.
Jääb mulje, et osad kohalikud juhid kipuvad oma erakonnakaaslastele väärteavet jagama, nagu tegutseks erakonna juhtkond isepäiselt ja ebademokraatlikult. Sellest peegeldub tegelikult jutu levitajate ebasiirus ja soov kasutada kohalikke erakonna lihtliikmeid ära oma isiklikes huvides, et hoida oma positsiooni, õigustada soovimatust parandada erakonna mainet ning koguda vimma erakonna tänase juhtkonna vastu.
Olen jätkuvalt seisukohal, et otsuseid tuleb julgeda teha ja valida omast tarkusest parim lahendus, kuidas kõige otstarbekamalt ellu viia neid põhimõtteid, mida meist igaüks õigeks peab.
Emotsioonide kütkes kipume tihti segi ajama põhjuse ja tagajärje. Vigu ainult tänases päevas otsides oleme me valel rajal. Tänasesse oleme jõudnud eilsest ja sealt on meil paljudel vajadus tuhka pähe raputada. Rohkem inimlikkust ja siirust!
JAAN ÕUNAPUU, regionaalminister 2003-2007
