Kui Oskar Luts laskis oma teoste ühel värvikamal naistegelasel Raja Teelel abielluda Joosep Tootsiga ja koos temaga Paunvere kandi põllumajandust edendama asuda, siis Teele arvatav prototüüp Adele Pärtelpoeg abiellus tegelikus elus Osvald Kolliga ja rändas 1927. aastal välja Austraaliasse. Palamuse kihelkonnakoolimuuseumi direktor Arne Tegelmann ning arendus- ja projektijuht Janek Varblas käisid hiljuti maakera kuklapoolel Adele Pärtelpoeg-Kolli viimast elupaika kaemas.
Rohelisele Mandrile lendamiseks oli Arne Tegelmannil ja Janek Varblasel tegelikult rohkem kui üks põhjus. Kõigepealt osalesid nad Melbourne’i lähedal Ballaratis toimunud 16. rahvusvahelisel koolielu ja kooliajaloo muuseumide ja kollektsioonide sümpoosionil. Ballarati linna servas 25 hektari suurusel maa-alal tegutseb nimelt Sovereign Hillsi teemapark, kus on taaselustatud kunagise kullakaevajate küla ehe 19. sajandi lõpu õhustik. 1970. aastatel rajatud teemapargis, mida külastab igal aastal sadu tuhandeid turiste, tegutseb peale teiste muuseum-asutuste ka neli eri tüüpi koolmuuseumi. Õpilased, kes sinna tulevad, riietatakse ajastukohastesse kostüümidesse ning neil lastakse kahe päeva jooksul omaaegsesse kooliellu täielikult sisse elada.
“Tänavusel sümpoosionil keskenduti just sellele, kuidas tutvustada inimestele ajalugu ehedate elamuste kaudu. Ning Sovereign Hillsi koolid ja kogu teemapark olid sel alal suurepäraseks eeskujuks,” ütles Arne Tegelmann.
Janek Varblas lisas, et Palamuselgi oleks võimalik Sovereign Hillsi laadne teemapark luua, sest aleviku iidne süda on väga kompaktne. Teisalt: kui Sovereign Hills ongi puhtakujuline teemapark, kuhu töötajad lähevad tööle ning külastajad end harima ja elamusi saama, siis Palamuse aleviku süda on asustatud ja seal peab olema võimalik elada ka teemapargi tingimustes.
Neli päeva kestnud sümpoosionil kuulati mitmesuguseid ettekandeid. Ka Janek Varblas ja Arne Tegelmann said sõna, et Eesti ajalugu ja koolilugu tutvustada, vana aja koolitundi pidada ja ingliskeelseid trükiseid jagada.
Korralik eeltöö
Arne ja Janek osalesid ka eelmisel koolimuuseumide sümpoosionil, mis leidis aset kaks aastat tagasi Sloveenia pealinnas Ljubljanas. Kui sümpoosioni lõppedes selgus, et järgmine sedalaadi sündmus toimub Austraalias, otsustasid Palamuse mehed kohe, et sinna tuleb kindlasti minna ning üritada sama reisi käigus leida ka Adele Pärtelpoeg-Kolli ja tema pereliikmete jälgi. See plaan oli meestel olnud juba enne Ljubljana sümpoosioni, pärast seda asuti aga juba Adele Pärtelpoeg-Kolli viimasest elupaigast Julattenist konkreetseid kontaktisikuid otsima. Kõigepealt saadeti Julatteni külakeskusesse e-kiri palvega uurida, kas külas on veel kedagi, kes Adele Kolli ja tema poega Endel Kolli (abikaasa Osvald oli surnud juba pere esimeses Austraalia peatuspaigas Gympie’s) mäletaksid. Peatselt tuli vastus, et kiri on edasi saadetud kohalikele raamatukogutöötajatele. Viimaste vahendusel saadigi kontakti Helena Kanak-Dickensoniga, kes lapsena oma naabritädi Adele Kolliga päris palju lävis. Kirjavahetus Helenaga kestis terve Austraalia-reisi eelse aasta.
Kui Arne Tegelmann ja Janek Varblas pärast sümpoosioni Julattenisse saabusid (selleks tuli ette võtta kolme ja poole tunnine lennureis Melbourne’ist Cairnsi ning sealt rendiautol sadakond kilomeetrit edasi kulgeda), selgus, et Helena oli teinud korraliku eeltöö. Tema kokku kutsutud külakoosolekul said sõna neli-viis inimest, kes 1975. aastal surnud Adele Kolli ja 1988. aastal surnud Endel Kolli tundsid ja mäletasid. Põhiliselt olidki need kahe Kollide naabripere, tšehhi juurtega Kanakite ja eesti päritolu Pinkide järeltulijad.
“Pärast koosolekut tegime kõigi kõnelejatega intervjuud ja võtsime need videosse. Nüüd on vaja lasta intervjuud asjatundjatel ära tõlkida,” ütles Arne Tegelmann.
Üks huvitav asjaolu, mis kohalikega vesteldes selgus, oli see, et Adele Kolli majas oli elanud ka tema meessoost abiline Paddy Groves, kelle soontes voolas nii iiri kui ka aborigeeni verd. Arne Tegelmanni sõnul meenutati Adele Kolli ikka hea sõnaga. Ta olevat olnud näiteks hea kokk ja küpsetaja.
“Huvitav on märkida, et teda nimetati alati mrs Kolliks ehk proua Kolliks. Järelikult oli ta lugupeetud inimene,” ütles Janek Varblas.
Palamuse muuseumitöötajad nägid oma silmaga ära Adele Kolli viimase kodu, mis praegu kuulub Helena Kanak-Dickensoni vennale John Kanakile ning kus praegu elab tema leitud üürnik. Helena juhatusel tehti ka väljasõit kunagisse tubakakasvanduste piirkonda Dimbulah’sse, kus Adele Koll mõnda aega töötas, ning volframikaevandustesse, mis olid Endel Kolli noorpõlve tööpaikadeks. Tubakaväljade asemel olid nüüd elurajoonid, kaevandused olid aga võssa kasvanud.
Ainult muru
Nii Adele kui ka Endel Koll on maetud Julatteni suurema naaberasula Mareeba kalmistule. Endel kui aastatel 1942-1946 Austraalia sõjaväes teeninud mees puhkab sõjaväelaste matmispaigas ja tal on korralik hauatähis, Adele Kolli haua kohal on aga lihtsalt muru. Vaid platsi number annab tunnistust sellest, et just see on Adele puhkepaik. Kohalik rahvas lubas nüüd aga ka Adele hauale tähise paigaldada. Õigupoolest oli see juba tellitud, ent polnud veel valmis saanud.
“On isegi hea, et nii läks. Kohalikud eestvedajad tahavad hauatähisel kindlasti välja tuua Adele Kolli seose Lutsu “Kevadega” ja nüüd oskavad nad vastavat viidet paremini sõnastada,” ütles Arne Tegelmann.
Tema sõnul ilmus nende visiidi ajal kohalikus lehes Julatten and Mossmann Gazette artikkel “Värvika eestlase seos Julatteniga”, mis kõneles küll põhiliselt Adelest, ent oli teatud määral inspireeritud siiski Palamuse meeste külaskäigust.
Julattenist said Arne ja Janek kaasa päris palju väärtuslikke fotosid (Endel Kolli fotosid muuseumil varem polnudki) ja neid lubati veel järelegi saata. Saadi ka Endel Kolli kirju ning Adele, Osvald ja Endel Kolli surmatunnistuste koopiad. Kõik saadu ei mahtunudki reisikohvritesse ning osa asju tuli postiga teele läkitada. Postipakki läks näiteks koopia Adele Kolli viimast kodu kujutavast maalist. Maali autoriks on üks ungarlasest kunstnik ning Palamuse muuseumile kingiti selle lõuendile trükitud digikoopia, mis leiab tulevikus kindlasti koha muuseumi ekspositsioonis.
Arne Tegelamnni sõnul oli Julatteni-reisi ettevõtmiseks üsna viimane aeg, sest neid, kes Adele Kolli mäletavad, jääb üha vähemaks. Kaheksateist päeva kestnud reisi toetasid haridus- ja teadusministeerium oma kahest programmist (üks on mõeldud Eesti ajaloo tutvustamise, teine väliseesti kultuuripärandi kogumise ja säilitamise toetamiseks), samuti Eesti Kultuurkapital, Palamuse vallavalitsus ja Palamuse kihelkonnakoolimuuseum.
“Eesti Vabariigi sajanda sünnipäeva aastal tahame Palamuse alevikku välja panna näituse, mis tutvustab sadat olulist persooni Palamuse ajaloos. Nende hulka mahub kindlasti ka Adele Pärtelpoeg-Koll,” arvas Arne Tegelmann ja lisas, et muuseumil on käsil ka Joosep Tootsi prototüübi Voldemar Tootsoni järeltulijate otsimine Ukrainast.
RIINA MÄGI
