Murehooks on põhjust küllalt ? on ju seni oldud kui muretu laps. Looduse küllastumine igasugusest raskesti ületatavast saastest hakkab elukvaliteeti mõjutama igal juhul. Kui enne ammutati ämbriga vett, siis nüüd pead ostma seda kalli raha eest poest, kusjuures selle raha teenimiseks on vaja toota omakorda mitut sorti tarbekaupu, mis raiskab omakorda nii tooret kui muud energiat. Lisaks sellele on vesi villitud peamiselt plastpudelitesse, mis maapinda sattudes saastab loodust veel paljude inimpõlvede jooksul. Paradoksina on iga uus ilmakodanik sunnitud oma vanemate tahtel alustama siin ilmas elu massiivse loodusereostamisega. Üksteise järel tõmmatakse talle jalga tuhandeid mähkmeid, mis on valmistatud materjalidest, mida loodus omaks ei võta.
Keskkonna tegelikuks, mitte ainult sõnades hoidmiseks on vaja pööret suhtumises. Kutsugu seda pealegi esile hirm maavarade ja puhta vee ning õhu otsasaamise pärast. Alles sügav ohutunne on see, mis paneb inimese tegutsema. Tundub, et ühiskondlikult mõtleva eestlase jaoks on meeleheide olnud viimastel aastakümnetel loomulik seisund. Nii, nagu omal ajal sai fosforiidi kaevandamise vastu suunatud liikumine alguse peaaegu üheaegselt muinsuskaitseliikumisega. Loodus- ja muinsuskaitsjaid ühendab vajadus tõmmata hädapidurit, kui nähakse ohtu elukeskkonnale ja vaimsetele väärtustele. Seetõttu ei olegi võimalik lahutada rahvusluse eri komponente ? kes hindab ja kaitseb vabadust, keelt ja kultuuri, kaitseb ka maad ja merd!
Roheline Erakond ? tere tulemast!
Kui meil ei ole välistatud nn. kohalike parteide teke, võiksid vabalt olla ka nn. valdkonnaparteid. Vastupidiselt kemplemisele uue-vana skaalal on neil olemas mingi konkreetne sõnum ja taotlus. Nad sobivad hästi koostöö üheks osapooleks. Sellisena võiks Erakond Eestimaa Rohelised parteide hulgas kenasti koha leida. Suurim probleem on vaid valdkonnaparteiga liituda soovijate hulk. Seni organiseerumata inimestest ei piisa laiema kandepinnaga partei tekkeks.
Küllap soovitakse allutada partei taotlustele mõni liikumine. Nii nagu iirlaste IRA-l ja baskide ETA-l on olemas kummalgi oma poliitiline tiib, oleks siis meie Rohelisel Liikumisel see olemas Rohelise Erakonna näol. Sellise tiiva olemasolu sobib ehk esindama lihtsalt üht osa liikumisest, kuid meie vajame rohelist liikumist kui kogu rahva südametunnistust. See ei saa erakonnastuda, sest ükski partei ei tohiks muutuda rahva ?auks, mõistuseks ja südametunnistuseks?. Rohelise Partei ja Rohelise Liikumise jaoks ei ole aga piisavalt liidreid. Kujutame ette, et kõik ?rohelised? kutsutakse parteisse. Aga kes siis liikumise jaoks üle jääksid, et hoida viimast parteiga samastumast? Nii, nagu oleks Eestile kasuks, kui suudaksime hoiduda ametiühinguliikumise samastumisest ühe konkreetse parteiga.
Muidugi ei tähenda potentsiaalsete ERL ja EER liikmete arvu piiratus seda, et loodushoidliku ja keskkonnasäästliku eluvaatega inimeste arv väike oleks. Inimesi, kes ripuvad südamega Eesti maa, metsa ja mere küljes, on palju. Ja neid kui isamaalikke jagub alati ka Isamaa ja Res Publica Liitu. Tõenäoliselt veel mujalegi.
Ei Virumaa ülessonkimisele!
Rohelise poliitika üle peetav arutelu viib selle teemad edaspidi kindlasti ka valitsemisprogrammide valgusvihkudesse. Roheliselt liikumiselt saab kindlasti tuge ka Isamaa senine võitlus täiendavate põlevkivikaevanduste avamise vastu Virumaal. See ongi tegelikult laiem kui ainult looduskaitseline võitlus, sest uute kaevanduste eest peaksid taanduma põlised eesti külad, seega aastasadadega kujunenud maakultuur. Ida-Virumaal tähendaks see, teadagi, eestikeelse kultuuri üldisemat taandumist, sest kodudest välja tõstetud eesti pered lahkuvad tõenäoliselt piirkonnast muukeelsete kaevurite kasuks.
Just taastuvenergeetika riiklik soosimine ja elektri ning soojuse koostootmine on suunad, millel peaksime jätkama. Ehkki see vähendab põlevkivienergeetika ning monopoolse Eesti Energia osakaalu energiaturul, ei ole saaste ja raiskamise vähendamisel muud teed. Liiga palju ongi räägitud meie rahvuslikust põlevkivist, vastandades teda justkui muudele energiakandjatele. Tuletagem meelde, et tuul, vesi, hakkepuit jms. on samuti ?rahvuslikud? energiaallikad.
Ei usu, et energeetika on valdkond, kus saab palju ära teha end kaljude ja raudteerööbaste külge aheldades, kui meenutada näiteks rahvusvaheliste keskkonnaaktivistide aktsioone. Küll aga peaksid kõik heatahtelised, oma ninaesisest kaugemale nägevad poliitikud endale selgeks tegema, et turumajanduse puuslikku üksnes kummardades ei ole võimalik teda taltsutada. Kasu on tast siis, kui ta on sunnitud austama maakera looduslikku keskkonda kui oma kodu.
Tõnis Lukas,
Isamaa ja Res Publica Liidu kaasesimees
