Väljapanekul on neli üsna selgelt eristatavat osa: maastikumaalid, natüürmordid, abstraktsed tööd ja portreed. Viimaste hulgas moodustab veel omaette terviku sordiaretajate portreede sari.
?Tosina aasta eest, Jõgeva Sordiaretuse Instituudi 75. aastapäeva eel pöördus instituudi tollane direktor Hans Küüts minu poole palvega maalida sordiaretuse instituudi endiste juhtide ja tuntumate sordiaretajate portreed,? ütles Robert Suvi. ?Mõnda inimest sain maalida natuurist, mõne puhul tuli kasutada fotot.?
Esimesel viisil maalimine meeldib Robert Suvile palju enam kui teine. Fotoaparaat jäädvustab ju sekundi murdosa jooksul vaid ühe näoilme sadadest selle inimese puhul võimalikest. Ning see ei pruugi olla kaugeltki tema jaoks iseloomulikem. Natuurist maalimisel saab inimest pikemalt jälgida ning tema olemusele lähemale jõuda.
Peale sordiaretajate on Suvi portreteerinud oma sõpru, kolleege, arste, kes teda ravinud jt. Mõnigi modell oli ka näituse avamisel kohal. Nii võis igaüks võrrelda inimesi ja nende portreid ? et kas on ikka sarnased. Kuigi sarnasus ei pruugi portree hindamisel põhikriteerium olla. Pigem tabatud meeleolu või üldistusjõud.
Allakirjutanus tekitab Robert Suvi portreede puhul kõige enam kahtlusi kasutatud värvigamma. See on tihti külmavõitu, muutes nii kogu pildi kuidagi elutuks.
Vahemere kastmes
Üks-ühele ei armasta Suvi kopeerida looduse värve ka maastikku maalides, aga sel puhul see ei häiri, vaid teeb asja põnevamaks.
?Mis ma sest põhjamaiselt hallist maastikust ikka maalin,? ütleb Suvi ulakalt ning pakub koduseid Lõuna- ja Kesk-Eesti maastikke vahemerelises ?kastmes?.
Natüürmordid on Suvil üsna erinevad: tundub, nagu armastaks kunstnik selles þanris eriti palju uusi suundi katsetada. Täiesti erilised on aga kaks abstraktset tööd: ?Päikese tehas? ja ?Rõõmu tulek?. Need on Robert Suvi maalinud nimelt oma kuueaastase poja Ludvigi akvarellide järgi, ainult et kümnekordses suurenduses. Viimase aja õlimaaliloomingust olulisel määral erinev on ka 30 aastat tagasi maalitud ?Suvitaja?, mis kujutab turvavööga autoistmele kinnitatud naisakti.
?Selle pildi maalisin siis, kui lõpetasin kunstiinstituudi,? ütles Robert Suvi, juhtides tähelepanu asjaolule, et taiese allkiri ühtib osaliselt tema nimega.
Kolmekümneaastase kunstnikukarjääri jooksul on Robert Suvi kavandanud kümneid vitraaþe, sealhulgas Palamuse kiriku ja Jõgeva kirikla akendele. Üht vitraaþinäidist saab imetleda ka kultuurikeskuse näitusel.
Aitab kuivust taluda
Pedagoogitööd on Robert Suvi teinud mitmel pool, viimasel ajal Euroülikooli kujunduskunsti teaduskonnas, Tartu Kunstikoolis ja Tallinna Tehnikaülikooli Säästva Tehnoloogia Instituudis (seegi asub Tartus). Esimesega lõpetab ta peatselt töösuhte, kahes ülejäänus jätkab.
?Meie instituudi maastikuplaneerimise õppetooli lektorina on Robert Suvi minu meelest oma tõelise kutsumuse leidnud,? ütles näituse avamisel viibinud TTÜ Säästva Tehnoloogia Instituudi direktor Lembit Nei. ?Tehnikaülikoolis õpetatavaid aineid peetakse üldjuhul üsna ?kuivadeks?. Mõned tudengid ongi tunnistanud, et suudavad seda kuiva värki taluda üksnes tänu Roberti värvikale isiksusele.?
Kui üsna pika jupi oma elust elas Robert Suvi Tallinnas, siis nüüd jagab ta oma aega Tartu linna ja Jõgeva aleviku vahel. Viimases asub tema lapsepõlvekodu.
?Loodan elada üheksakümneaastaseks nagu Winston Churchill ning tunda järelejäänud kolmekümnel eluaastal kunstitegemisest veelgi suuremat rõõmu kui senini,? ütles Robert Suvi.
Maalimine ongi tema jaoks üks stressimaandamise vahendeid. Pohmelli vastugi aitavat, juhul kui selline vastik külaline end ilmutama peaks.
Nii, nagu kingsepal pole kingi, olevat Suvil kodus ka ainult paar maali. Ülejäänud on kas erakogudes või ühiskondlikes hoonetes. Ka näituse tegemiseks tuli maalid kokku laenata. Avatuks jääb näitus 15. juunini.
RIINA MÄGI
