Looduskaitseühingu Kotkas juht ja Palupõhja looduskooli eestvedaja Robert Oetjen rõõmustab siiralt selle üle, et Alam-Pedja looduskaitsealal asuvas, teedest küllaltki kaugele jäävas külas tegutsev looduskool ning kogu kaitseala on saanud rühma noori fänne, kes kõikides tegemistes aktiivselt kaasa löövad.
Tuleval aastal 20. sünnipäeva tähistaval Alam-Pedja looduskaitsealal on tegelikult väga palju fänne. “Meil peetakse siin mitmesuguseid laagreid – kalastus-, käsitöö-, fotograafia- ja linnulaagrid. On üks rühm noori inimesi, kes käivad kõikides. Nad on nõus kõikjal käed külge panema, nad on omavahel sõbrunenud. Minu vanem poeg Jakob on ka nende hulgas ning veel on lapsi ühest paljulapselisest perest, sealt käib vahel neli, aga mõnikord kaks last. Mõni nendest õpib süvendatult bioloogiat, väga paljud huvituvad koduloost. Nad tahaksid koostada uurimusi, pildistada veel säilinud pärandkultuuri,” rääkis Oetjen.
Palupõhja külla on seega tulnud uus põlvkond, nad on andnud looduskooli majale uue elu. Nad tahavad teha looduskooli juurde permakultuuri aia. “Las nad tegutsevad, kui see neile huvi pakub,” ütles Oetjen.
Palupõhjas on teine aeg
Kui tulete looduskooli, siis siin on hoopis teine aeg. Oetjeni hinnangul tajuvad lapsed seda väga hästi. Nad ei hooli kellaajast, lähevad oma teemasse ning tunnevad end hästi.
Ta käis koos noortega Madisemäel ja Umbusi jõe ääres asuval luhal matkamas. “Umbusi on väike vaikse vooluga jõeke, mis suubub Pedja jõkke. Kui tulime sealt Kirnale, siis üks kolmeliikmeline seltskond jäi pidevalt teistest maha. Ootasime neid kogu aeg järele, aga nemad ajasid juttu ja vaatasid ringi. Viimased kilomeetrid käisime juba videvikus. Olime õnneks matkarajal. Ristisin nad Umbusi lasteks, sest nad olid sama uimased nagu see jõgi. Nüüd on nad selle nime omaks võtnud, neil on Facebook’is Umbusi laste rühm ning nad suhtlevad,” lisas Oetjen.
Temagi tunneb, et on selle paigaga väga tugevalt seotud, kuigi tema kodu on Elvas. Oma perega ta Palupõhjas elamist ette ei kujuta, sest lapsed käivad praegu koolis. Pendeldamine on mehele raske, seda enam, et tuleb teha pikk ring, otse pole praegu võimalik Rekule ega sealt üle jõe ja Puhja saada. Puhja ja Elva vahemaa on aga ainult
Ameerikast Eestisse
Robert Oetjen saabus Eestisse 1992. aastal 21-aastasena. Ta õppis Ameerikas Indiana ülikoolis kirjandust ja ajalugu, kuid tal ei olnud enda sõnul täpset ettekujutust, mida ta elus edaspidi teha tahab. Sellepärast ühines ta Ameerika Rahukorpusega. Koos paljude teiste kaaslastega saadeti ta Eestisse. Oetjen sattus Elva keskkooli inglise keele õpetajaks. Ta töötas seal kaks aastat.
Kui rahukorpuslase aega läbi sai, sattus Robert koos ühe ameeriklasega Saksamaale Heidelbergi. Seal külastas ta muu hulgas oma sõbra sugulasi, kes elasid Ameerika sõjaväebaasis. Baasi müüride vahel oli tüüpiline Ameerika eeslinn. Oetjen ütles, et nähtu ehmatas teda ja pärast seda külaskäiku hakkas ta mõtlema, et ei peaks Ameerikasse naasmisega kiirustama.
Alam-Pedjale sattus Oetjen esimest korda mõneks tunniks 1995. aasta kevadel. Kaitseala oli siis juba loodud, Palupõhja tõi mehe Alam-Pedja kaitseala asutaja Einar Tammur. “Mina tahtsin siis väga Eestisse jääda ning otsisin viisi, kuidas see võimalik oleks. Rein Kuresoo kutsus mind Eestimaa Looduse Fondi (ELF). Olin siis noor mees, ma ei teadnud, mis mind ees ootab, millega pean arvestama, kuid tahtsin siin midagi ära teha ning aidata. Alam-Pedja kaitseala moodustati 1994. aasta kevadel, selle asutamise mootoriks oli Einar Tammur.
Mind võeti 1994. aasta septembris Eestimaa Looduse Fondi tegevjuhina tööle, ma ei kujutanud ette, mida see täpselt tähendab. Tammur oli väga pragmaatiline mees, ta tahtis, et oleksin alaga kursis. Sellepärast ta mind Palupõhja tõigi. Olime kohapeal väga vähe aega, pool tundi või tunnikese. Aastaid hiljem käisin väga tihti. Töötasin ELFis ja koos Tammuriga ostsime ka looduskooli maja. Tammuri idee oli teha Palupõhja looduskool, kuhu saaksid tulla koolilapsed,” rääkis Oetjen. Tema sõnul pidas Tammur kõike looduskooliga seotut Oetjeni teemaks. “Olime ELFi ja Kotka kontoriruumide vahele jäävas koridoris rääkinud erinevatest põhimõtetest, ideedest, nägemustest. Tammur tunnistas, et tema ei jõua seda kõike teha. Ju ta siis usaldas mind,” tõdes Oetjen.
Mõtlemisaega anti vähe
2003. aasta talvel lahkus Oetjen ELFist. Ta oli seal töötanud üheksa aastat. “Ma olin väsinud projektimajandusest, see ei olnud minu jaoks enam põnev. Inimesed vahetusid, ka mina olin muutunud ja tundsin, et mulle aitab, teen midagi muud,” rääkis mees.
Alam-Pedja kaitsealal oli tulemas kümnes sünnipäev, Kotkas sai viisteist aastat vanaks. Kaitseala hakati laiendama, algas Natura 2000 alade liitmine. Tammur soovis laiendada kaitseala just nii nagu tema õigeks pidas, sellele olid vastu nii jahimehed, metsamehed kui ka omavalitsused. Tammur palus mind appi, ta tahtis, et Euroopast tuleksid metsaeksperdid, kes hindaksid, kas kõik need metsad, mis plaaniti kaitsealaga liita, ikkagi sobiksid Euroopale,” rääkis ta.
“Kui Einar Tammur 2004. aasta märtsi algul ootamatult suri, oli mul vaid mõni päev aega, et otsustada, kas võtta Kotkas üle või ei. “Urmas Sellis pöördus minu poole ja ütles, et Kotkale on kiiresti vaja uut juhti, oluline on aeg. Olin liigutatud, et mind usaldati,” lisas ta.
2004. aastal oli siin praktikal Räpina aianduskoolis keskkonnakaitset õppinud noormees, kes tundis pottsepatööd ja tegi looduskooli majja kõik ahjud-pliidid. Ühe teise praktikandiga hakkas Oetjen korrastama maja vundamenti. “Siis leidsin, et nii ikka ei lähe, et teeme kõik ise, sellest ei tule midagi välja. Hakkasime projekte kirjutama. Samal ajal läksid töösse ja jätkusid ka luhaprojektid. Seejärel tuli reform, asutati looduskaitsekeskused. Nad tahtsid, et me annaksime kõik neile üle, mis meil oli. Sellega me nõus polnud,” tunnistas ta.
Ametnikukarjäär jäi lühikeseks
Robert Oetjeni karjäär riiklikus looduskaitsekeskuses jäi lühikeseks – ainult üheksa kuud, 2006. aasta 1.jaanuarist 1. oktoobrini. “Ma tahtsin tegeleda Alam-Pedjaga, aga see ei sobinud jälle ülemustele. Mind pandi Emajõe Suursoo kaitsealaga tegelema. Alam-Pedjas võisin ma ainult oma vabast ajast käia. Aga meil käis Palupõhjas juba ehitus.
Kui ma rääkisin pühapäeval Emajõe festivalil Alam-Pedjast, siis sain selle eest korralikult sõimata. Ma tõesti ei kujutanud ette, et selline asi võib kedagi endast välja viia. See kõik ei sobinud mulle. Samuti ei sobinud mulle tegelemine aladega, millest ma midagi ei tea. Kuidas ma saan kooskõlastusi kirjutada, kui ma ei saa isegi kohale minna, sest pole autokütust,” nentis ta.
Sellest ajast peale on ta seotud olnud ainult Kotkaga. Sama aasta 24. oktoobril avati Palupõhja looduskool ning tööd on jätkunud ka luhtade niitmisega.
“Raha peame siin ise hankima. Aga me ei taha teha Palupõhja looduskoolist kohta, kust käivad läbi massid, nii et paar tundi kohapeal ja kõik. Mul pole motivatsiooni taolisi asju teha,” kinnitas ta.
Alam-Pedja looduskaitseala
*Asub Jõgeva-, Tartu– ning Viljandimaal
*Pindala
*Asutatud 1994 rikkumata veerežiimiga tervikliku maastiku kaitseks
*2007. aastast kehtivad praegused piirid ja kaitse-eeskiri.
*Euroopas on vähe säilinud nii madala inimasustustihedusega alasid
*Kaitsealal elab aastaringselt vähem kui kümme püsiasukat
*Alale annavad näo suured soostikud, jõed luhtadega ja põlismetsad, mis muudavad selle raskesti ligipääsetavaks paigaks
*Tegemist on ürgse loodusega, mis on mitmed tuhanded aastad ühtmoodi ühes rütmis tiksunud
*Kaitsealal on kaks looduse õpperada – Kirna (
*Kaitseala tutvustavad Alam-Pedja looduskeskus (asub Kirna õppekeskuses) ja Palupõhja looduskool.
*1997. aastast kuulub kaitseala rahvusvahelise tähtsusega märgalade (Ramsari alade) hulka ning 2004. aastast Euroopa Liidu Natura kaitsealade võrgustikku
Robert Oetjeni hing kuulub vabale maailmale
Endise kolleegina mäletab Eerika Purgel Robert Oetjeni kui väga sõbralikku, abivalmis ja heatahtlikku inimest, kellele meeldis pigem ise looduses ja looduse heaks midagi ära teha, kui teisi selleks tegema sundida. “Riigiasutuses töötamine ei tundunud olevat tema jaoks see õige, sest sealne tööstiil, tegevussuunad ja tempo määratakse enamasti küllaltki rangelt ette. Robeti hing kuulub n-ö vabale maailmale, kus inimene toimetab iseenesest mõistetavalt loodusega kooskõlas. Eestlaslikku kadedust teise eestlase suhtes tal ei ole, aga ta ju ei olegi eestlane.”
i
HELVE LAASIK
