Nädalaid kestev isolatsioon on välisriikides näidanud, et sel ajal tõuseb lähisuhtevägivalla juhtumite arv. Seda on kardetud ka Eestis, kuid esialgu pole väga palju uusi juhtumeid Jõgevamaal juurde tulnud.
See aga ei tähenda, et vägivalda poleks, rohkem on kartust, et see jääb koduseinte vahel varjatuks. „Pigem on langust näha, aga me ei tea, kas see võib tingitud olla sellest, et inimesed ei tea, kas nad võivad ka politseisse helistada. Nädalavahetusel anti teada neljast lähisuhtevägivalla juhtumist. Pelgan veidi, kui see, mis koduseinte vahel toimub, ükskord välja tuleb,“ nentis Jõgeva politseijaoskonna piirkonnavanem Jana Õim.
Vestlused on pikad ja analüüsivad
„Inimesed on üksteist hoidnud. Sellegipoolest vestleme igapäev inimestega, kes on lähisuhtevägivalla all kannatanud. Kui enne olid kõned 10–20 minutit, siis praegu kestavad need pool tundi kuni tund.
Inimesed tahavad rääkida ja kui neil on koht, kus saab perest natuke eemal olla, siis analüüsitakse ja arutletakse. Inimestel on natuke hirm, mis tulema hakkab, isegi mitte vägivallast tulenevalt, vaid üldiselt. Mõeldakse, kas pere jääb terveks, kauaks on tööd ja kas majanduslikult saadakse hakkama. Inimesed ei ole kunagi nii avameelsed olnud kui praegu,“ ütles sotsiaalkindlustusameti Jõgevamaa ohvriabispetsialist Rita Kaasik.
Kuna praegu tuleb perega tihedalt päevast päeva ja nädalast nädalasse koos aega veeta, võib see tülitsemise asemel hoopis peresid liita. „Olen klientidele rääkinud, et ehk tuleb sellest olukorrast meile hoopis head ja me harjume koos perega aega veetma. Muidugi on oluline leida lisa tubasele tegevusele. Ehk leitakse harjumus, et kindlal kellaajal minnakse õue kasvõi jalutama. Kui see rütm sisse viia, hakatakse nägema selles positiivset poolt perele ja iseendale. Aga kui elustandardisse kuulub alkohol, siis harjumist loota ei tasu,“ ütles Kaasik.
Eakad ei pea vägivalda kannatama
Enim tunneb ta muret eakate ja laste pärast. „Laps jääb vanemate vahele ja teda sunnitakse valima. See oleneb tema eelnevast kogemusest, ähvardustest ja sellest, kuidas teda on mõjutatud. Vahel tegeletakse kodus väga peene manipulatsiooniga. Just lastega manipuleerimine ja mängimine kinnises olukorras võib olla ohumärk,“ sõnas Kaasik.
Eakate puhul võib murekoht olla pension, mis töölt eemale jäänutele, kellel puuduvad muud sotsiaalsed garantiid, on ainsaks sissetulekuks. „Pelgan seda, kui eakad elavad vägivallatsejaga ühes korteris ning kannatavad, kuna tegemist on poja või tütrega, kes lubab tal seal elada. Eriti muretsen järgmise pensionipäeva pärast, kui kõik senised varud hakkavad otsa saama ja minnakse vanurite sissetulekute kallale,“ ütles Kaasik.
Kuidas anda endast märku siis, kui vägivallatseja on pidevalt kodus? „Abi saab paluda sõnumite ja vestluste teel. Kui vägivallatseja on kogu aeg sealsamas, siis saata sõnumi näiteks mõnele heale tuttavale või naabrile, et ta abi kutsuks. Joosta võib ka koridori ja naabritelt abi paluda,“ rääkis Kaasik.
Politsei tuleb
alati appi
Politsei tuleb appi igal juhul. Ei tasu karta, et kriisiolukorras või viirusehirmus politseinikud ei töötaks. „Me ei jäta tööd tegemata,“ kinnitas Õim.
Ka ei tasu naabri akna alt mööda kõndides arvata, et ehk ikka ei ole tegemist lähisuhtevägivallaga. Kahtluse korral peab teavitama. Politsei tunneb muret, et just kõrvaliste inimeste teavitusi on vähemaks jäänud.
„Võib-olla on vägivald teadlikult vaikne, et naabrit mitte häirida. Esineb ka vaimset vägivalda, manipuleerimist. Alati ei tähenda vägivald karjumist,“ pani Õim südamele. Ka Rita Kaasik kinnitas, et ülereageerimist sellistes tingimustes pole kunagi. „Politseipatrull oskab välja selgitada, mis olukorraga tegu on. Ja kindlasti ei tule välja, kes politseisse helistas. Julgustan politseid teavitama juba sellepärast, et võib-olla on juhuslik möödakäija või naaber vägivalla all kannataja jaoks viimane õlekõrs ja tal polegi võimalik ise abi paluda,“ ütles Kaasik.
Murduda võivad ka
pereemad
Pikale veninud olukord paneb pingeseisundisse kõik ning murdumine võib tulla ka peredes, kus vägivalda pole varem esinenud. „Kõik oleneb inimeste pingetaluvusest. Neil, kes tavaolukorras saavad niigi piiripeal hakkama, lööb pinge kriisiseisundis kindlasti üles,“ arvas Kaasik. Kuna sellist olukorda pole varem olnud, võivad pereliikmed püüda olukorda mõista, kuid kõike endasse koguma ikkagi ei pea.
„Pigem on kannatajad need, kes vastutavad sissetuleku, toidu ja kõige muu eest. Tihtipeale on need pereemad, kes teevad lastega koolitükke ja vastutavad ka kõige muu eest. Seal võib tulla plahvatus,“ nentis Kaasik, et tülid on koduõppe ajal kerged tekkima.
Kõigele lisab omajagu pinget juurde teadmatus. „Kui inimestel oleks ees ajaline mõõde, et see kõik lõpeb mai algusega. Aga kui sellele lisandub pettumus, et leevendust ei tulegi, võib see madalseisu viia. Tekib allaandmine ja depressioon,“ ütles Kaasik. Samas nentis ta, et hajaasustusega piirkonnas on lootust, et tegutsetakse rohkem aias või kodutöödega, mida on varem kogu aeg edasi lükatud. „Need aitavad mustad mõtted eemal hoida ja ei teki nii palju enda analüüsimise aega.“
Peale selle pani ta südamele, et keegi ei ole haiguste eest kaitstud ning nakatumise allika tuvastamine on nüüd juba võimatu. „Sildistamine võib viia olukorrani, kus tegelikult haiged ja/või haigussümptomitega inimesed ei julgegi arsti poole pöörduda ja haigus võib areneda liiga kaugele. Ärme külva paanikat ega edasta kuulujutte,“ ütles Kaasik.
Sellegipoolest oli ohvriabitöötaja rõõmus, et senised kliendid, kes tunnevad, et nad hakkavad praeguses olukorras väsima, võtavad julgelt ühendust. Tegelikult helistavad ka paljud teised. „Nii palju, kui kodukontoris arvuti taga istun, ei istu ma kabinetis kunagi. Praegu on palju suhtlemist videosilla ja telefoni vahendusel. Helistavad ka vanemaealised, kes uurivad näiteks, kas nad võivad surnuaeda minna või muid inimlikke küsimusi.“
Oma tööd jätkab ka naiste tugikeskus, kus on arvuti, mida abi vajav naine saab kasutada. Tegemist on kontaktivaba teenusega, mille kaudu saab nõustajaga ühenduses olla. Pärast lahkumist desinfitseerib töötaja ruumi. See sobib kõigile neile, kel pole võimalik kodus nõustajaga vestelda. Turvalisi lahendusi leitakse kõigile. Ja ka ohvriabitöötajad on olemas. „See, et me kokku ei saa, ei tähenda, et me pole olemas. Me oleme olemas ja kinni ei tasu pidada ka kellaajast, vastame kogu aeg ja kui vaja, siis kriisijuhtumite korral reageerime kodust. Abi saab alati leitud,“ julgustas Rita Kaasik.
KERTTU-KADI VANAMB
Märtsikuus laekus ohvriabile politseist info 398 lähisuhtevägivalla juhtumi kohta.
Ohvriabi kriisitelefonile 116 006 pöörduti telefoni ja palunabi.ee veebivestluste kaudu kokku 350 korda. Alates eriolukorra välja kuulutamisest 12. märtsil kuni 31. märtsini pöörduti ohvriabi kriisitelefonile abi saamiseks 219 korda.
KUST SAADA ABI?
Kui kellegi elu või tervis on ohus, helista viivitamatult 112.
Jõgevamaa ohvriabispetsialisti Rita Kaasiku kontaktid: tel 5866 9581 või Rita.Kaasik@sotsiaalkindlustusamet.ee.
Sotsiaalkindlustusameti ohvriabi kriisitelefon 116 006 annab kiiret abi inimestele, kes on langenud süüteo, hooletuse või halva kohtlemise ohvriks või on kogenud füüsilist, vaimset, majanduslikku või seksuaalset vägivalda. Teenus on helistajale tasuta ning abi on tagatud ööpäev läbi. Ohvriabi kriisitelefonile helistaja võib soovi korral jääda anonüümseks. Abi osutatakse eesti, vene ja inglise keeles.
Abi vajavatest lastest saab teada anda ööpäev läbi lasteabitelefonil 116 111.
Välismaalt saab Eesti ohvriabi kriisitelefoni kätte numbril +372 614 7393.
Jõgevamaa naiste tugikeskus vastab ööpäev läbi telefonile 5860 0170, kirjutada saab aadressil jogevamaanaistetugikeskus@gmail.com.
Jõgevamaa nõustajate ühinguga saab kontakti aadressil mairepuss@gmail.com ja telefonil 522 8025.
Alkoholi tarvitamise häirete ravi kabinet Viljandi haiglas: registreerumine ja info telefonil 5866 5160. Vaadata tasub ka veebilehte https://alkoinfo.ee/et/nou-ja-abi/.
Häirekeskuse kriisiinfotelefon 1247 pakub nüüdsest elanikkonnale ka psühholoogilist esmaabi. Inimesi nõustatakse kogu ööpäev läbi eesti, vene ja inglise keeles.
Peaasi.ee e-nõustamine (kõigile) ja lühinõustamine noortele vanuses 16–26. https://peaasi.ee/kysi-noustajalt/ eesti ja vene keeles.
Eluliin: 6558 088 (eesti keel), 655 5688 (vene keel) (igapäevaselt kl 19-07)
Psühholoogilise kriisiabi telefon: 631 4300 (E-N 15-19, R 15-18)
Usaldustelefon: 126 (eesti keel), 127 (vene keel) (igapäevaselt kl 19-23)
