Riiklik koolitustellimus kutseõppes on kaldu nelja keskuse suunas, kusjuures Pärnu asemel tuleb Lääne-Eesti keskusena esile pigem Kuressaare.
Võrumaa Kutsehariduskeskuse direktor Tanel Linnus on koos oma kolleegidega analüüsinud riiklikku koolitustellimust kutseõppes ning earühmade kaupa läbi arvutanud, kui palju on võimalikke õpilasi ja kui palju riik annab koolituskohti. Rahvaarv võeti seisuga 2010. aasta 1. jaanuar.
Linnus ja tema kolleegid jõudsid järeldusele, et riigi koolitustellimus pole regiooniti seotud paraku sellega, kui palju on seal piirkonnas võimalikke koolitatavaid. Kui näiteks Lõuna regioonis on riigi koolitustellimusega kohti saja elaniku kohta kuus, siis Tartul pea kaks korda rohkem. Tõmme on Tartusse ja ei saagi loota, et regioon oma tööjõulisi elanikke kohapeal hoida suudab. Tagajärg on, et piirkondadest, kus riigi koolitustellimusi pole, lähevad inimesed keskustesse.
Koolitustellimus tõmbekeskustekeskne
“Peame endalt ausalt küsima, kas koondame kogu kutseõppe Tallinna ja Tartusse või annab riik omanikuna võrdsed õppimisvõimalused ka regioonidesse, ja kui, siis milliseid vahendeid ta kasutab, et ühes või teises kohas kutsehariduse andmist edendada – need on meie jaoks küsimuste küsimused. Praegu on kogu koolitustellimus tõmbekeskustekeskne,” tunnistas Linnus.
Varem küsiti maavanemate käest koolitustellimuse numbreid, praegu seda enam ei tehta. Altpoolt tulevat initsiatiivi enam ei vajata ja numbrid antakse nüüd ülevalt. “Me võime küll ettepanekuid teha, aga kui hakkame vaatama tulemusi, siis sellel mõju ei ole,” lisas Linnus.
Haridus- ja teadusministeeriumi kutse- ja täiskasvanuhariduse osakonna kutsehariduse talituse juhataja Kalle Toom ütles, et kutseõppe tasemeõppe riiklik koolitustellimus (
“Lähtekohtadeks koolituskohtade planeerimisel on sotsiaalne vajadus ehk õppida soovijate arv; majanduslik vajadus ehk tööturu nõudlus; kvaliteet ehk kooli valmisolek tagada õppe kvaliteet nii õppekavade, sisseseade kui pedagoogilise kaadri osas,” märkis Toom.
Ta lisas, et
Igas Eesti nurgas pole võimalik aiandust õppida
Toomi kinnitusel on kutseharidussüsteemi arendamisel lähtutud põhimõttest, et kutseõppe võimalused peavad olema tagatud kõigis maakondades. “Siin tuleb jällegi arvestada Eesti geograafilist mõõdet ja elanike arvu, lisaks asustustihedust. Näiteks on Põlvamaal küll kutseõppeasutus — Räpina Aianduskool —, kuid teenindab oma kitsa spetsiifika tõttu peamiselt kogu Eestit. Seejuures ei ole otstarbekas arendada aianduse valdkonna kutseõpet igas Eesti nurgas. Kuigi Põlvamaal pole erialade ampluaa kutseõppes lai, korvavad seda naabruses asuvad Tartu Kutseharidusekeskus ja Võrumaa Kutsehariduskeskus.
Seega on kaks põhiprintsiipi otstarbekus ja kättesaadavus. Otstarbekust on oluline silmas pidada, sest ressursid on väga piiratud. Kättesaadavus on oluline, kuna haridus on põhiline vahend, mis tagab inimesele parema toimetuleku, ning kvalifitseeritud tööjõud on kaasaegses maailmas konkurentsieelis,” tunnistas ta.
“Kutseõppe
Määrav pole noorte arv
Tanel Linnuse sõnul on kaardilt näha, et Eestis on kaks nn maailma. “Kui võtame n-ö Põhja-Eesti maailma, siis Tallinn on keskmes ja kõik äärealad on väga hästi riikliku koolitustellimusega kaetud ehk tehakse kõik, et see ääremaa oleks elujõuline.
Lõuna-Eestis on teine maailm, seal on kõik vastupidi. Väga suur koolitustellimus koondub Tartusse ja Kagu-Eesti on kõige kehvemas mahus.
Hiiumaa on omaette nišš, sinna on ka lisatud riiklikku koolitustellimust, aga tegemist on väga väikese maakonnaga. Samal ajal on probleeme ka Pärnuga, sest Pärnu õpilased käivad Saaremaal või ka Haapsalus koolis.
Ida-Virumaal on Narva Kutseõppekeskuse arendamiseks väga palju ressursse eraldatud, aga noori jääb maakonnas aina vähemaks, nad lähevad peamiselt Tallinna,” tõdes Linnus.
Toom väitis, et ministeerium on jälginud erinevate maakondade vastavas eas noorte arvu.
“Kuid otseselt see
Lisaks on üsna prognoosimatu õpiränne riigis sees – oma maakonna kutseõppeasutuses õppima asujate osakaal on koolide kaupa väga erinev,” tunnistas Toom.i
Keskusest väljaspool jääb hätta
i
“Meie tõime välja ühe aspekti sellest keerukast protsessist,” märkis Linnus, kelle sõnul jooksevad piiriäärsed regioonid inimestest tühjaks.
“Kui tahame, et ettevõtlus areneks ka maapiirkondades, siis kerkib taas küsimus, kuidas valmistame ette tööjõudu. Kutseõppeasutused peavadki taolisi küsimusi esitama, teisiti ei saa. Koolid peavad olukorda analüüsima ja oma initsiatiivi üles näitama ning ettepanekuid tegema. Lõppude lõpuks viib asja edasi kollektiivne tarkus, mitte üksikindiviidi tahe,” nentis Võrumaa Kutsehariduskeskuse juht.
Tema hinnangul jääb keskusest väljaspool elav inimene hätta, sest tal pole selliseid võimalusi, mis on keskuste elanikel. “Piirkondlikud keskused, nagu näiteks Võrumaa Kutsehariduskeskus, peaksid olema üheks päästerõngaks, kus peaks inimesi võimalikult palju aitama. Kursuste ja koolituste abil peaks olema võimalik saada vastavat tööd samas piirkonnas.” Kutseharidust juhtivatel inimestel tuleb peeglisse vaadata ja küsida endalt, mida me oleme teinud selleks, et see nii oleks,” nentis Linnus.
Luua Metsanduskooli direktori Haana Zuba sõnul on nende kool spetsialiseeritud, üle-eestilise tähtsusega õppeasutus ja sellepärast on neil olukord teistsugune. “Meie oleme saanud metsamasinaõppesse ja ka metsandusse kohti juurde, sest tööandjad vajavad nende erialade inimesi rohkem. Aiandus jäi paraku langustrendi, sest ehituses on olukord jätkuvalt nutune.”
Liivimaa kutseõppeasutused teevad koostööd
Nelja Lõuna-Eesti maakonna (Võru-, Valga-, Põlva- ja Viljandimaa) peale on kokku sama palju õpilasi, kui õpib Tartu Kutsehariduskeskuses. Kui koostöövõrgustikuga liitus 2008. aastal Tartu, tuli põhimõtteid muuta. Kui mullu liitusid veel ka Jõgevamaa koolid, tuli taas muutusi teha.
“Meie olime oma koostöö neljas maakonnas nii välja arendanud, et mõistsime üksteist sõnadeta, n-ö mängureeglid olid paigas. Kui valmistusime taotlema raha Euroopa Sotsiaalfondist, avasime kõik salaväravad ja näitasime, milliseid valdkondi soovime arendada, milliseid seadmeid tahame osta, kui palju kooli staadione ja huvialakeskusi arendada. Lootsime esitada tervikprojekti, kus näitasime ära sellegi, mida me enam arendada ei soovi. Näiteks loobus Võrumaa KHK autoerialadest Viljandi kasuks. Tegime seda konsensuslikult. Näitasime ära, kuhu tulevad erinevate valdkondade keskused, meie nimetasime seda õppekavade koordinaatoriteks. Võru KHKle jäi puidutöö, mehhatroonika ja infotehnoloogia. Ministeeriumi soov oli, et esitaksime oma projektid koolide kaupa. Saime hea tulemuse, sest meil oli aega läbi mõelda, näitasime tööd võrgustikus. Ühe või teise kooli võrgustikust eemaldamine kahjustab mitut,” rääkis Linnus.
Seetõttu oli ka rahastamine parem. “Kool ei saa olla ühe mätta otsas istuv asutus, ta peab koostööd tegema kõikide teiste koolidega, isegi nendega, kes ei taha koostööd teha. Seda tuleb peale suruda, sest ühiste huvide väljendajana saame olla piirkonna arengumootorid ja taganttõukajad.”
Lõuna regiooni kutseõppeasutused teevad koostööd juba aastast 2003, koostöölepingu sõlmisid nelja maakonna kutseõppeasutused 2006. aastal. Mullu 8. oktoobril sõlmis 12 Lõuna-Eesti kutseõppeasutust koos maavanemate ja omavalitsusliitudega koostöölepingu, tekkis Liivimaa koostöövõrgustik. “Me toetame üksteist, sest meie eesmärgiks on regioonide arendamine, tagades kutsehariduse parima kättesaadavuse ja vältides dubleerimist. See võimaldab ressursse (õpetajaid, õppebaase) paremini kasutada ja reaalset koostööd edendada.”
i
HELVE LAASIK
